Peterburi elama viis ta armastus. Katrel on väga eredalt meeles, kui raske oli esialgu Venemaal sisseelamine. „Minu vene keel oli nii halb... mu klassikaaslased küsisid alatasa, et kuidas sa venelasele mehele said, sest vene keel oli mu ainuke kolm tunnistusel. Kõik muud ained olid väga head.“

Katre läks esialgu tööle lastesõime, kus oli hea töötada, sest väikesed lapsed ei nõua ju vene keeles rääkimist. „Aga sellegipoolest istusin esimesed kaks kuud akna ääres ja nutsin. Mõtlesin, mispärast ma seda küll tegin, ma ei saa millestki aru, täiesti teine elu, teised kombed! Ja ikkagi Balti riikidest… kuigi öeldakse, et venelased on väga lahked, siis ikkagi mõnikord olid sellised, et te olete fašistide pooldajad ja sedasi…“ meenuvad talle tollal vallanud emotsioonid.

Umbes samal ajal kui Katre karjääris uue lehekülje pööras, jõudis ta ka eesti keele edendamiseni Peterburis. Ühel Eesti seltsi jõulupeol kuulas ta eestlaste lastekoori, kes laulsid „nii jubeda hääldusega“, et ta ei jätnud seda toonasele seltsi esimehele Jaan Maldrele ütlemata. Vastuseks kuulis, et tule siis õpetama keelt! See oli 1990-ndate keskel.

"Eesti keele õpetamine aitab mind väga keele hoidmisel," ütleb ta. "See on väga tähtis, sest Peterburis saab muidu väga harva suhelda eesti keeles. Eestis ma käin võib-olla kolm korda aastas ja seda on väga vähe..."

"Praeguseks on noored hakanud väga usinalt oma juuri uurima. Ja paljudel on tulnud välja, et nende vanaemad-vanaisad on elanud Eestis, olnud Eesti kodanikud ja neid on hakanud huvitava nende nn väike kodumaa. Ja nad õpivad usinalt eesti keelt."

Vaata videost, mida Katre Venemaal eesti keelt õpetamistest räägib!