Kätlin Kaldmaa: Kaamelid, naised ja lapsed

Kui Eestimaa pikk paikne tali seljataga, tekib ikka vastupandamatu kihk reisimise järele. Ja kui reisima ei saa, siis tuleb reisimisest rääkivaid raamatuid lugeda.
Ehkki see võib äratahtmise tahtmise üle võlli ajada, ei ole mõnel vihmasel õhtul midagi paremat, kui võtta üks pisike vihik, tass värskelt lõhnavat rooibose teed ja lugema hakata.

Elias Canetti on meil eelkõige tuntud kui nobelist, ühest riigist teise rändav eurooplane – sündinud Bulgaarias, elutee lõpetanud Šveitsis – ja suurejoonelise filosoofilise kallakuga teose „Massid ja võim” autor. Tema teine peateos „Pimestus” ilmub tervikuna alles sügisel, seni on sellest Loomingu Raamatukogus ilmunud ainult kolmas ja viimane osa „Maailm peas”. Õnneks on aga sessamas Loomingu Raamatukogus 1973. aastal ilmunud ka Canetti reisikiri „Marrakeši hääled”, kus kirjanik räägib oma 1954. aastal toimunud Maroko-reisist. Tõsi ta ju on, et vanast heast kaduvikku vajunud aeglasest maailmast saab lugeda vaid selletaolistest raamatutest.

Kaduvikku vajunud maailm
Esimene asi, mis selle raamatu juures võlub, on paber. Omaaegne keskkonnasõbralik vanapaberist tehtud uuspaber, krihmuline ja krähmuline, mis seitsmekümnendatel oli ääretult odav, praegu aga väga kallis. Teiseks võlub lihtsus. Canetti on oma reisimuljed valanud lihtsakoelisse vormi ning kõneleb kahe maailma kokkupõrkest tagasihoidlikult ja leebelt. Enda isiku peaaegu täiesti tagaplaanile jätnud, uurib ta enda ees avanevat uut ilma. Ometi saab temas aeg-ajalt võitu nii-öelda tsiviliseeritud eurooplane. Näiteks siis, kui ta satub kaameliturule ja näeb pealt tapale veetava kaameli viimaseid vastupanukorskeid.

Selgub, et kaamelid on nagu koerad – ääretult ustavad omanikele, valmis neid ihu ja hingega kaitsma, omanikud aga saadavad nad hoolimatult tapamajja. Milleks pidada vana ja oma töökoormaga ühele poole saanud looma, kui ometi tema liha on nii maitsev ja selle eest saab veel hea hunniku raha kokku kühveldada.

Võõrad kombed
Ka Canetti suhtumine naistesse ja lastesse erineb kohalike omast. Lapsi ta armastab ja annab hea meelega kerjavatele jõnglastele oma osa. Seda tuleb aga teha salaja, et kohalikud sõbrad-tuttavad ei näeks, sest nende jaoks ei ole almust paluvad kriimnäod midagi enamat kui varblaseparv, kes tuleb lihtsalt laiali ajada. Samas aga ei ole midagi paha selles, kui neidsamu lapsi aeg-ajalt oma isiklike vajaduste rahuldamiseks ära kasutada.

Veel hullemad on lood naistega. Marrakešis liiguvad tänavatel naiste asemel mustad kotid. Canettit aga huvitab hoopis rohkem inimene selle koti sees, mistõttu ta on väga rõõmus, kui avastab ühel kõrvaltänaval naise, kes kõrgel aknal katmata näoga oma keeles vaikselt räägib. Rändav eurooplane ei raatsi kuidagi ära minna ja kuulab naise arusaamatut juttu nagu laulu. Seda panevad pahaks mööduvad elanikud ja isegi prantsuse keelt purssivad lapsed, kes koolist tulema juhtuvad. Canetti saab teada, et naine on peast segi ja ükski normaalne inimene ei tohiks tema peale hetkegi raisata.

Tasahilju hakkab Canetti Maroko elanike ja kommete omapäradega harjuma, kokkuvõttes aga jääb ta alatiseks külaliseks. Nii nagu me kõik oleme reisides külalised, loodetavasti pärast reisi natuke targemad kui enne.

Täispikkuses teksti loe Õpetajate Lehest.