KATKEND RAAMATUST "Estonia inimesed": Paul Lõiv: "Ma olin rohkem kui nädal aega hukkunute nimekirjas."
Einar Ellermaa ja Inge Pitsneri koostatud raamatus räägivad oma loo inimesed, kes katastroofist tahtejõu ja ime läbi eluga pääsesid ja kes oma lähedase või lähedased kaotasid. Kuna suurõnnetusest on möödas kakskümmend aastat, on siin ka ülevaade, mis tol ööl laevas ja laevaga juhtus, kuidas toimusid päästetööd, kuidas õnnetuse järel tegid oma tööd uurimiskomisjoni liikmed, politseiuurijad, psühholoogid ja vaimulikud. Raamatu väljaandjad loodavad, et see raamat on väikesekski toeks kõigile neile, keda tabab õnnetus, mure või lein. See ei ole lootusetuse, vaid edasielamise raamat. Raamatu kohta saab lähemalt vaadata kirjastus Pilgrimi kodulehelt,
Paul Lõiv: "Ma olin rohkem kui nädal aega hukkunute nimekirjas."
Tartlane Paul Lõiv hakkas 27. septembri õhtul koos kahe sõbra ja ühe sõbra naisega Rootsi tuttavatele külla sõitma. Nad tulid Tartust kaks tundi varem sadamasse, et esimeste seas oma Volkswagen Golfiga laevale saada. Paul mäletab, et nende auto oli järjekorras viies või kuues. Toll vaatas paberid üle ja nad sõitsid trapist üles, seal aga ütles üks mees, et autoga on probleem ja nad peavad maale tagasi minema.
Seltskond sõitis tagasi maale ja tolliametnik selgitas, et see on firma auto, aga juhil pole auto juhtimiseks volitust. Tollal pidi olema kaasas kirjalik volitus, kui auto polnud juhi enda oma. Kogu ülejäänud aja laeva väljumiseni seisis nelik järjekorra kõrval ja üritas ennast laeva peale rääkida. Nad palusid firma juhatuse liikmel helistada, et too kinnitaks, et see on tema firma auto ja ta lubab sõita, aga see ei aidanud. Seltskond pakkus tollimehele asja korraldamise eest ka 100 dollarit, aga too ei võtnud vastu. See oli tollal väga suur raha ja komme ise nii tavapärane, et ei pannud ametnikku altkäemaksu pakkumise kohta politseisse teatama. Veel pakkusid reisijad võimalust, et juhatuse liige kirjutab kohe volituse. Selgus, et volitus peab olema notariaalselt vormistatud ja notari juurde poleks õhtul enam pääsenud.
"Tolliametnik ütles, et see on elu ja surma küsimus ja tema meid laeva lasta ei saa. Tagantjärele kõlab see muidugi fataalselt."
Siis mõtles seltskond välja võimaluse, et Paul koos ühe sõbraga sõidab Stockholmi ilma autota, teine sõber aga vormistab järgmisel päeval volituse ning sõidab koos naisega neile järele. Nad läksid oma pileteid ümber vormistama, aga kassas öeldi, et sel juhul lähevad kahe maale jäänud reisija piletid raisku. Kui aga sel päeval keegi ei sõida, saavad nad piletid ringi vahetada ja kahe päeva pärast kõik koos minna. Nii langes ka kahekesi sõidu variant ära, sest rahast oli kahju.
"Kui oli täiesti selge, et ma laeva peale ei pääse, jalutasin laevatrepist üles ja tegin seal tiiru. Kohtasin päris palju Tartu tuttavaid ja rääkisin nendega. Keegi neist õnnetusest eluga ei pääsenud."
Kogu selle aja, kuni viimane auto laeva sõitis, seisis nelik laevanina kõrval ja nägi kõiki, kes peale sõitsid.
"See oli täiesti tavaline laeva väljumise päev. Hiljem oli ikka naljakas ajakirjandusest jälle ja jälle lugeda mingist viimasel hetkel kahe veokiga tulnud erisaadetisest ja vilkuritega sõjaväekonvoist, mis autosid saatis. Midagi sellist ju polnud, aga sama jutt kordus aastaid ka Estonia hukust kirjutatud raamatutes."
/.../
Kuna Paulil oli Estoniale pilet ja ta läks ka tollist läbi, sattus ta laevalolnute nimekirja. Üle nädala oli ta kord päästetute, kord teadmata kadunute ehk oletatavate hukkunute nimekirjas. Õnneks ei elanud hingelist tragöödiat läbi tema vanemad, sest nad nägid poega õnnetuse ööl kodus.
Õnnetusejärgsel päeval, 28. septembril, helistas Paul meedias levitatud telefoninumbrile ja palus oma nime Estonia reisijate nimekirjast ära võtta.
29. septembri lõunani oli Paul millegipärast päästetute nimekirjas ja sama päeva õhtul kadus päästetute nimekirjast ehk muutus teadmata kadunuks. 30. septembril ja 1. oktoobril ei olnud tema nime ei kadunu ega päästetuna ja siis ilmus ta nimi jälle nimekirja. 4. oktoobri nimekirjas on Paul märgitud päästetuna, aga küsimärgiga. Sel ajal oli ta sõpradega Rootsis.
Pauli isa rääkis hiljem, et tuttavad hakkasid linna peal teda vältima. Küllap tundsid, et ei oska kuidagi lohutada poja kaotanud isa ja ebamugav oli lihtsalt kaastunnet avaldada. Lähedasemad tuttavad avaldasid ka kaastunnet.
