KATKEND RAAMATUST "Estonia inimesed": „Mul oli hirm, et äkki nad sõidavad minema ja jätavad mu maha“

 (38)
Parvlaev Estonia hukk. Omaksed, pääsenud Estline reisiterminalis
Foto: Tiit Blaat

Delfi toob lugejateni järgmisel nädalal saabuva Estonia huku mälestuspäeva eel katkendid sel nädalal ilmunud raamatust "Estonia inimesed. 20 aastat pärast laevahukku". Einar Ellermaa ja Inge Pitsneri koostatud raamatus räägivad oma loo inimesed, kes katastroofist tahtejõu ja ime läbi eluga pääsesid ja kes oma lähedase või lähedased kaotasid.

Kuna suurõnnetusest on möödas kakskümmend aastat, on siin ka ülevaade, mis tol ööl laevas ja laevaga juhtus, kuidas toimusid päästetööd, kuidas õnnetuse järel tegid oma tööd uurimiskomisjoni liikmed, politseiuurijad, psühholoogid ja vaimulikud. Raamatu väljaandjad loodavad, et see raamat on väikesekski toeks kõigile neile, keda tabab õnnetus, mure või lein. See ei ole lootusetuse, vaid edasielamise raamat. Raamatu kohta saab lähemalt vaadata kirjastus Pilgrimi kodulehelt!

„Mul oli hirm, et äkki nad sõidavad minema ja jätavad mu maha“

Tehnikaülikooli tudengid Merle Juust, Maiko Kalvet, Andres Avekukk ja Marek olid teel Lundi ülikooli rahvusvahelise tehnikatudengite organisatsiooni konverentsile. Nad olid Mareki oranži VAZ 2101ga, mis sõitis laeva viimaste autode hulgas.

Reisi algus oli kõike muud kui ärev. Nad vaatasid avatekilt Tallinna siluetti, kui Estonia kodusadamast lahkus.

Mareki läbielamistest laevahuku ööl on olemas vahetu dokument. Kuu aega pärast katastroofi, 30. oktoobril 1994, kirjutas ta oma üleelamistest pika kirja Uppsalas õppinud tüdruksõbrale. Seal kirjutas Marek, et sai alles hiljem aru, kui oluline oli see välistekil käimine.

Seotud lood:

Ilm oli jahe ja tuuline ning peagi läksid noored laeva sisse. Vaestel tudengitel polnud kajuti jaoks raha. Neil oli tekipilet, mis tähendas seda, et nad plaanisid veeta öö neljanda teki istumissalongis. Õlled ja söögipoolis oli noortel kodust kaasa võetud. Oma kohtadel võtsid nad väikse eine, rääkisid juttu, viskasid nalja ja jõid õlut.

Tsitaat kirjast: „Olime piisavalt lõbusad, kui uuesti kolama läksime. „Disco“ oli sedavõrd tühi, et ühe tantsupaari pärast me sinna ei otsustanud jääda. Restoranis aga tantsisid kenad tüdrukud ja üldse tundus seal põnevam olevat ning me istusime lauda. Koonrid nagu me olime, midagi ei tellinud, vaid kuulasime lihtsalt ansamblit ja arutasime, kas laul tuleb lindilt või mitte. Mõned püüdsid ka tantsu vihtuda, kuid ega sellest suurt välja ei tulnud, sest laev kõikus juba üsna parajalt. --- Ettekandja, kes hoolikalt, kuid pisut hirmunud näoga inimesi teenindas, ütles meie kõrvallauda teenindades, et sellist tormi tema küll ei mäleta.“

Restoranist läksid noored edasi Admiral pub´i, kus pidi esinema Urmas Alender, aga nemad teda ei näinud. Enne istumissalongi tagasiminekut mängis Marek veel automaatidega metallraha maha. Magamisest ei tulnud aga midagi välja, sest salongi uks ei seisnud kinni, selle ette pandud tool sõitis eest ära ning uks paukus seetõttu.

Tsitaat kirjast: „Lõpuks õnnestus meil tooli ja prügikasti kombineerimisega uks kinni jätta ja üritasime sõba silmale saada. Selles suures istuvreisijate saalis oli peale meie nelja veel umbes viis inimest. Jope üle pea, poolmagades ärkasin mingi kolina peale, mis minu pea kohal kostis, ja siis veel tool ja prügikast, mis ukse juurest kolinaga eemale hüppasid, ja veel mingid kolinad. Akna ääres, nagu ma istusin, viskasin pilgu välja. Nägin vaid merd ja tundsin laeva paremale kuidagi viltu olevat, kuid samas ikka kõikuvat. Igatahes kargasin püsti ja karjusin „Välja! Välja!“, ise samaaegselt koos Maikoga juba välja tormates. Ütlen ausalt, et arvasin end magavat ja lihtsalt und nägevat, või ei arvanud siis midagi. Koos ronisime mööda juba tuttavat teed väljapääsu poole, vältides prügikaste ja muud sodi, mis teele ette jäi.“

Kui nad seitsmendale tekile jõudsid, oli seal ees vaid kaks meest, kel juba päästevestid seljas. Nemadki võtsid endale vestid.

Tsitaat kirjast: „Rahvast tuli ikka juurde ja meie tegelesime esimese suure päästepaadiga. Nendest seletavatest pildikestest ei suutnud aga midagi arukat välja lugeda ja nii sikutasime lihtsalt neid eeldatavaid kangikesi, mille abil see suur paat vette peaks sõitma. Mingil hetkel oli rahvast juba päris palju ja turvamees meie lähedal teatas uimaselt, et laeva nii suure kalde puhul pole üldse võimalik paati vette lasta.“

Loe veel

Marek arvab, et sel hetkel ei uskunud tekil olevatest inimestest keegi, mis järgmistel minutitel juhtuma hakkab. Rahulikult jagati üksteisele päästeveste, mida anti käest kätte, sest normaalselt liikuda oli võimatu. Inimesed hoidsid reelingust kinni ja vaatasid kaugelt paistvaid laevatulesid. Enamus seisis aga mugavamalt seina ääres. Marek ja Maiko olid koos, Merle neist umbes 15 meetri kaugusel. Nad hüüdsid üksteist, aga läheneda rahvamassis ei suutnud. Kreen kogu aeg suurenes, aga neil ei olnud ikka veel sellist tunnet, et laevaga võib midagi halba juhtuda.

Tsitaat kirjast: „Mäletan ühte poolhullu usklikku venelast, kes end peade kohal olevasse päästepaati oli vinnanud, ja karjus loomastunud häälega (vene keeles) Jumala kättemaksust, pattudest ja teab veel millest, igatahes paanikat tekitas ta kõvasti.“

Kui laev kõikudes ikka rohkem ja rohkem kreeni vajus, polnud võimalik enam reelingust kinni haarata. Mareki jaoks läkski olukord tõsiseks siis, kui kreen oli juba nii suur, et ta oli sunnitud teisele poole reelingut ronima. Marek ja Maiko ronisid koos üle reelingu ja laeva külg muutus järjest rohkem põrandaks.

„Sel hetkel oli juba selge paanika. Inimesed hüüdsid midagi, keegi üritas päästepaate vette lasta. Aga meie kahekesi vaatasime ikka lolli näoga, mis nüüd edasi saab.“

Tsitaat kirjast: „Ei mäletagi, kas kukkusin, libisesin või läksin ise, aga mööda seda külge ma selja peal alla sõitsin ning neid kiireid needipeade muljumisi mäletan veel eriti hästi. Sõitsin veel mingile naisele selga, jõudsin vabandustki öelda ja jäin ääre taha seisma. Jalakõrgune äär laeva allosas on mõeldud lainete eest kaitseks ja laeva stabiliseerimiseks. Seda sain teada loomulikult hiljem. Seal all oli juba piisavalt pime, nii et suutsin eristada vaid inimvarje tänu täiskuule, mis tol päeval oli paistnud. Kükitasin ja värisesin seal mõnda aega.“

Marek mäletab, et märkas paari meest päästeparve mööda laeva külge alla vedamas ja kümneid inimvarje jooksmas tol hetkel ainukese pääsetee poole. Temagi tormas kord käpuli, kord püsti olles parve poole, kuid parves ja selle ümber oli liiga palju inimesi.

„Nii ma just mõtlesingi – liiga palju.“

Ka Maiko läks selle parve juurde, kuid ka talle tundus, et vist ei mahu, ning jooksis mööda laeva külge põhja poole. Umbes sel ajal nad teineteise silmist kaotasidki.

„Laev oli täiesti külili. Võtsin kingad jalast. Ma olen ujumisega tegelenud ja tean, et kingadega ei saa ujuda. Püksid võtsin ka jalast, nii et jäin aluspükste väele. Selga jäi kampsun ja ümber kere vöökott, kus olid sees dokumendid ja raha. Päästevest oli ka seljas. Ja siis ma hüppasin sealt laeva külje pealt vette. Mäletan, et hüppasin alla ja muudkui mõtlesin, millal see vesi tuleb, millal see vesi tuleb… See pidi ikka päris pikk lend olema.“

Tsitaat kirjast: „Miks ma tegelikult vette hüppasin, tuli alles hiljuti meelde. Oma pikali asendis lasi laev signaali, sellise pika ja rämeda, ning vaatasin sinna, kust paistis valgus, kust ma olin tulnud, ja taipasin, et siin pole enam midagi teha. See oli ilmselt elu parimaid otsuseid, sest Maiko, kes ka oli sinna alla jõudnud, veeres laeva ümberpöördumisega tagasi metallpessa ja vigastas mitmemeetriste õhulendudega end tugevalt.“

Kõrgel laeva peal olles paistsid tormimöllus helendavad täpid, päästeparvede tulukesed. Vees pärast pinnale tõusmist ei näinud Marek aga midagi. Kõik täpid olid kadunud. Ta püüdis laevast eemale ujuda, sest kartis, et see hakkab kohe põhja minema ja tõmbab ta kaasa. Lained olid väga suured. Ujuda ei saanud, ta lihtsalt sibas jalgadega ja püüdis lainetuses õigel hetkel hingata. Kui ta tagasi vaatas, kui kaugel juba laevast on, seisis suur must sein ikka ta selja taga. Ta ulpis ja siblis edasi ning järgmisel korral tagasi vaadates oli juba ohutus kauguses. Laev oli poolpüsti, visiirita vöör veest väljas. Tuled enam ei põlenud.

Laineharjal olles nägi Marek päästeparvede tulesid. Tema lähedalt möödus lausa kaks parve ning ta üritas neid kinni püüda. Üks parv kadus tuulega peagi ta silmist, aga teine õnnestus kinni püüda. See, mille Marek kätte sai, oli katkine parv ja ei liikunud seetõttu ei nii kiiresti kui teised.

Tsitaat kirjast: „Peale lootusetuid hüüdeid sain aru, et paat on tühi ning üritasin paar korda sisse ronida. Tead, see tundus nii lootusetu ettevõtmine mööda libedat kummiseina end üles vinnata, et suvatsesin puhata, ühe käega paadinöörist kinni hoides ja teisega oma vesti hoides. Ma ikka kartsin, et see tuleb ära. Lõpuks sain sellesse paati ja kustusin ära, st vajusin kokku ja hakkasin hirmsamal kombel oksendama, kuni midagi enam välja ei tulnud. Nii olin selles poolenisti vett täis kummikarussellil ja kartsin, et lähen koos paadiga põhja või viskab järgmine murdlaine, mis aeg-ajalt mind enda alla matsid, lihtsalt mu paadist välja.“

Mareki parvel polnud avanenud telkkonstruktsioon ning seetõttu ei saanud ta parve sisemusse ronida. Ta istus päästeparve põhjal lebava katuse peal ja lained lõid kogu aeg üle pea. Ta küll püüdis parve lahti teha, aga see ei õnnestunud. Parve sisemuses urgitsedes ja kobades lootis ta raketti leida, aga kätte sattus vaid aer, mille ta viskas minema, sest ei mõistnud sellega midagi peale hakata.

„Ja mingi pakikese leidsin ka. See oli peenikese nööriga kinni seotud, nii et pidin oma liikumatute sõrmede tõttu selle hammastega avama. Mäletan, et jõudsin kirudagi, inglise keeles kusjuures. Paki sees oli kaks väiksemat pakki, magamiskotid ja õhupump. Viskasin ka need minema.“

Parvel olles ei mõelnud Marek ei surmale ega kodule. Ta tegeles ellujäämisega. Ta õppis ära kuulma murdlaine hääle ja kui see tuli, hingas sügavalt sisse ja lasi end võimalikult madalaks. Kui tekkisid krambid, püüdis liigutusharjutusi teha. Et ei tuleks apaatiat peale, laulis toonuse tõstmiseks mingit ingliskeelset hittlugu. Ja jälgis laevu, mille tulesid ta nägi.

Pärast hädakutsungi saamist võttis mitu teel olnud reisipraami suuna Estonia uppumispaika. Suurte parvlaevade tuled paistavad kaugele ja kui Mareki parv laineharjale tõusis, siis ta nägi neid tulesid. Ta oli veendunud, et laevad ei ole kaugel. Ja et kohe tullakse päästma.

„Seda mõtet ma mõlgutasin kogu aeg, et kohe tullakse päästma. Alles hiljem sain aru, et öisel merel paistab tuli lähemal, kui see tegelikult on, ja kaugusi on raske hinnata.“