Kati Saara Vatmann: Kallis koolivend, tule koju!

 (104)
Kati Saara Vatmann: Kallis koolivend, tule koju!
Foto: Ilmar Saabas

Räägin teile oma koolivennast. Ta lonkas vahetult pärast jalaoperatsiooni Eestis taas oma perekonna juurest kepiga Afganistani rahuvalvajaks. Miks? Sest tema laps läks Eesti koolikorralduse nurisuse pärast tasulisse erakooli.

Miks? Sest poiss ei pääsenud kodulähedasse kooli. Kool on paraku eliitkool. Nüüd veab mu tubli koolivenna vapper naine väikemeest iga päev ei-tea-kuhu. Isa pole kodus, sest perele on vaja senisest topelt rohkem raha teenida.

Pere ja elu, armastuse ja hoolimise hinda teavad nii see mees kui naine keskmisest pehmelt öeldes rohkem. Mõne aasta eest kaotasid nad ühe oma lastest lümfivählile. Seepärast on nad valmis oma laste heaks kõike tegema. Karkudega Afganistani. Iga päev arutult rabeledes ja rabades rooli.

Mida meie riik ja haridussüsteem oma lastega teevad? Kodulähedasse kooli, mis võimaldaks peredele normaalse elu, ei mahuta, sest mingil absurdsel põhjusel on mõni kool kuulutatud eliitkooliks, kuhu seal kõrval elavad vahvad ja täiuslikud lapsed ei mahu, kuna läbi rõnga hüpata ei oska.

Nii oma varasemas talus Lius kui siin Soonel Valtu kooli lähinaabruses elades olen näinud (ja üha sügavamalt veendunud), et just need on eliitkoolid. Nii Lindi, Valtu kui teised väikekoolid on täpselt sellised, nagu ideaalsed koolid olema peavad. Piisavalt vähe lapsi, et õpetajad jõuaksid pühenduda. Kodudele lähedal. Seega kingitus nii lastele kui nende peredele.

Miks siis linnades tehakse mingitest koolidest eba-liba-kokkulepete põhjal eliitkoolid, kuhu lapsi tassitakse kaugeimatest linnaservadest ja kuhu mahtumatuse tõttu teised lapsed peavad kanduma kaugeimaisse linnaservadesse või suisa erakoolidesse.

Lastel on vaja süüa, trennides ja stuudiotes oma andeid välja arendada, mitte busside-jalgrataste-emade-nafta-närvide jõul läbi liiklusummikute pool päeva kooli ja sealt tagasi sõita.

Ühe minu väga eduka kursusevenna üliandekas ja haritud abikaasa ei läinud enne tööle, kui lastele logistika tegemine oli möödas. See võttis üle kümne aasta, sest neil oli julgust kolm last saada. Tööka ja tubli naise pool elu läks laste logistika nahka, kuna Eesti ei oska oma harituid, andekaid — ammugi mitte lapsi ja peresid — hinnata.

Minu venna (meil on ühine isa) õe (neil on vennaga ühine ema) poeg läks esimesse klassi Lasnamäelt Mustamäele, kusjuures tema emal oli samal ajal väike beebitiba, kes läbis selle Kolgata igal hommikul koos ema ja vennaga.

Selle eliiditsemise, laste ja emade lennutamise peale jääb mulje, et meie riik ei vaja oma lapsi. Täiskasvanuid ei vaja nagunii. Kehtna poe juurest meie tallu paariks nädalaks ehitama toodud poisid on kõik teel välismaale tööle. Neist kellelegi ei tule mõttessegi kõrgkooli minna, sest senine koolitee oli nii raske ja mõttetu.

Ennast ohverdava rahuvalvaja ja tema vapra naise lapsed jäävad kahtlemata hariduse poole püüdlema, kuna nende ema ja isa ohverdavad end lõpmatuseni. Üks karguga Afganistanis, teine üha roolis ja tööl, tööl ja roolis.

Pedagoogikaguru Ülo Vooglaid on korduvalt ja korduvalt ja korduvalt öelnud: “Kõik lapsed, kes tahavad õppida, peavad saama hariduse. See on meie rahvuslik rikkus.” Seega on igasugune õppimise takistamine ja perede elu riiklik põrguks muutmine rahvuse vastane kuritegu.

Miks juudid ikkagi nii tegijad on, et pea kõik teised maailma rahvad neid kadestavad, kardavad ja vihkavad? Põhjuseks pole üksnes geen, mis selle rahvuse ületamatult suutlikuks teeb. Juutide suutlikkuse põhjus on eelduste avastamine ja annete arendamine maast madalast. Ja mingi ühest linnaservast teise lennutamine ei tule kõne allagi.

Meie siin oleme oma liba-eliiditsemisega isegi põhihariduse karguga kõrbe viinud. Isad rügavad Skandinaavias ja rahuvalves, et tagada peredele seda, mis on emade-laste elementaarne õigus. Emad-lapsed on samas ju seni ilma isadeta.

Kui mul lapselapsed sünnivad, teen kõik endast oleneva, et neid kuhugi eliiti upitada ei püütaks — ja samas, et nad mahuksid oma kodule kõige lähemasse asjalikku kooli. Me oleme sündinud selleks, et teha oma tööd, luua ja armastada — mitte transporttöölisteks ja oma riigis oma laste eest ja nimel võitlejateks.

Kallis koolivend, ehk kolid oma pere sealt Tallinnast hoopis ära siia Raplamaale? Meil on ligi viiskümmend vaba töökohta. Valtu kool ja Rapla keskkoolid on Eestis väga kõrgelt hinnatud. Meie ümbruskonnas on arvukalt vabu ja vajalikke töökohti.

Jääd ise ellu ning Su naine jääb ellu ja lastele jäävad unistused alles. Väga lihtsad, inimlikud ja täidetavad unistused, mis võivad linnade paradokside pöörises lootusetult kaduma minna. Tule koju!