Kati Murutar: Tippnaine ei vaja meest

Kui naine ei raiska ennast isase olevuse lõbustamise ja järelelohistamise peale, on tal palju kergem ennast oma erialal teostada ja kutsumusele pühenduda. Seda tõendavad meile nii Ivi Eenmaa kuulsad kübarad kui ka Maret Maripuu ja Evelyn Sepa elegantne hüpernaiselikkus.

On küll igasuguseid trafarettarvamused, miks tippnaistel pole nii sageli meest — või miks nad teel tippu temast ilma jäävad. Trafaretid süüdistavad neid daame naiselikkuse puudulikkuses. Et nad ei saa mehe pidamisega hakkama. Tegelikult ei pea nad — kas üleüldse või alates mingist arengutasemest — vajalikuks ennast nii tülika lisa peale kulutada. Eriti arukad teavad ette, teised õpivad kogemustest, et eneseteostus on ladusam ja täiuslikum, kui ei pudista aega ja energiat, raha ja pühendumist sedavõrd palju nõudva ja vähe tagasi andva lisakoorma peale.

Kui naine on otsustanud oma lapse(d) ise ja üksi soetada ja üles kasvatada, siis ei kuluta mees ära tema aega ja energiat, soojust ja raha, mida vajavad hoopis lapsed. — Kõlab ehmatavalt? Ent nii paljudes kodudes on uuemal ajal üha enesestmõistetavamalt nii, et isa on ühinenud ammuli nokkadega linnupoegade pesakonnaga ja ootab toitmist. Kas otseses või ülekantud mõttes. Kui papa teenib oma muud vajadused-hobid-lõbud ka ise välja, siis seksi ja triigitud särki norib ikka. Tugevama õigusega. Märkamata, et alandab seejuures nii ennast kui perekonnapeaks muutunud emasinimest.

Hiljuti kirjutas mulle üks naine, kes seisis abielulisel teelahkmel: “On ju looduses nii, et meest ikka soojätkamise instinkti tõttu ihatakse. Kui soojätkamise purustav instinkt (enam) ei tööta, siis muundub seesama seksuaalne energia kõrgemal tasemel vaimuenergiaks. Just kusagil 40. eluaasta kandis avalduvad naistel muude energiate kõrval erinevad sensitiivsed võimed ja oskused. See neid mis tahes alal nii edukaks ja suutlikuks teebki!“

Mees on naisele vaid koormaks

Ta jätkab: „Meenutagem Doris Kareva igihaljast konstateeringut — naine on puhas, selge ja igavene — mehed vaid maitseained selle sajandi supi sees. Kõik meie valud ja haigused tulenevad sellest, et mingil hetkel arvame, nagu suudaks nad meid siiski mõista. Naised usuvad, et suudavad paratamatusest üle olla ja jõuda abielulisuse kõrgemasse sfääri, kus mees meist aru saada võiks. Aga seda ei juhtu. Vaja on see paratamatus endale selgeks saada ning siis kas leppida või… Maailma vallutades, muuta tahtes ja tappa saades oleme ikka üksi, silmitsi kõiksusega, millele me end kahjuks vastandame. Üksi ja üks olles võiksime ehk isegi õnnelikuks saada.”

Mitmed nüüdisnaised ongi sedavõrd teadlikud, et ei tee selle “purustava soojätkamise instinkti” tõttu lollusi — saavad küll lapse(d), aga ei seo end lapse sigitajaga, kes kipub kulutama kõiki naise ressursse, mis on vajalikud lapsele ja eneseteostusele. Kes on sigivas eas ja eesmärgil endale küll isase järelhaagise hankinud, lasevad küpsedes sellel minna. Iga elutark naine teab, et kui naine tahab, saab ta ihaldatud mehe kätte ja hoiab teda enda juures kinni. Kui ei hoia — järelikult ei taha.

Kui tragil ja tegusal emandal oleks mehepoolikut hirmsasti tarvis, ju ta muudaks siis oma elustiili nii, et mees ei otsiks pehmemat-pühendunumat-naiselikumat. Pehmem-pühendunum on reeglina noorem ja pole veel kõvaks Iseks küpsenud. Ja elustiili muutmine mehe enda juures hoidmise nimel on tegelikult mõttetu ohverdamine, enese mahasurumine, oma tegelike eluülesannete edasilükkamine või lausa reetmine. Ükski mees pole väärt seda, et tema pärast ohverdataks kutsumus ja eneseteostus isamaa ja Maa hüvanguks.

Et mees ja naine moodustavad terviku? Tegelikult kohtuvad sobivad, võrdväärselt ja teineteist täiendades koos toimivad pooled haruharva. Ebavõrdsus aga toimib tubli ja tugeva naise kahjuks. Näiliselt mehele toetudes, mehega tööjaotuses olles ja ühist vankrit vedades osutub uskumatult palju naisi tegelikult selle vankri vedajaks, mille peal mehike koos ülejäänud koormaga kükitab.

Naine sünnitab-kasib-kasvatab lapsi, harib ja täiendab, teostab ja tõestab end erialaselt, kannab oma õlul majapidamisele lisaks laene ja liisinguid. Ostab ise oma reisid ja kasukad. Teleka ees õlut imev mees pidurdab naise kulgemist, rikub rütmi ja tühjendab teda tähelepanu ja tonksu norides energiast, mida tal on pehmelt öeldes muudeks asjadeks vaja.

See on üha üldisemaks muutuv avalik saladus, et naised peavad nüüdses maailmas peresid üleval. Emotsionaalselt ja energeetiliselt niikuinii. Ent kuna praegune aeg ja ruum tundub naistele oluliselt paremini kui meestele sobivat, siis kannavad nad nii peresid kui muid firmasid ka ideeliselt ja materiaalselt oma oluliselt sitkematel ja suutlikumatel õlgadel kui “tugevamal sool”.

Naiselik iseolemine saab normiks

Kujundlikult ja piltlikult — aga üsna sageli ka täiesti otseselt — öeldes on peatsel presidendi vastuvõtul defileerivate paaride seljas naiste välja teenitud nii omad kleidid-kasukad kui mehe ülikond. Kui mees veel magab, siis naine juba töötab, kui mees juba magab, siis naine veel töötab. Mehel on õigused, naisel on kohustused. Mehel on klubid ja hobid, naisel on ülesanded ja missioon.

Ja kui naine ei soovi nende ülesannete hulka mehe järelelohistamist, temaga koos harmoonia etendamist, ühel eriti nõudlikul olendil ennast tarbida laskmist — siis valib ta üksinduse ja iseolemise.

Ja miks peakski naine, kes on oma koha poliitikas või äris, teaduses või kultuuris leidnud ja ära tundnud, end pidurdada ja alandada laskma sellega, et lisaks lastele ka mehe pudrumulku suppi topib ja tema madalaid vajadusi rahuldab nagu kodumasin? Miks peaks naine pärast seda, kui lapsed on vannitatud ja tuttu pandud, mingit kasutut isast teenindama, kui ta võiks raamatut lugeda ja oma asjadega tegelda? Mehe kaasavedamine teeb oma tüütu ja tülika, tülka ja tüsiliku koormaga naise traktoriks. Üksinda iseolemine ei tee.

Ega Ivi Eenmaal poleks olnud nii šikke ehteid ja legendaarseid kübaraid, kui ta oleks nende soetamise asemel miskit mehikest eluteel kaasa lohistanud. Esiteks poleks sel juhul ehete-kübarate jaoks aega ega raha olnud, teiseks oleks mees neid kandmast seganud ja kolmandaks poleks lõpuks paueritki olnud end sellisel igihaljal moel lille lüüa.

Ka Maret Maripuu ja Evelyn Sepp ei näeks nii elegantselt hüpernaiselikud välja, kui neil oleks lennuka olemuse küljes ankruks miski vennike, kes neid maha tõmbab ja impulsid omakasupüüdlikesse kanalitesse ära tühjendab. Selle asemel, et uhkes ja õnnelikus iseolemises kulgevaid naisi haletseda, et vaeseke pole meest saanud, tuleb neile hoopis au anda: nad on osanud end säästa.

Olen täiesti veendunud, et tänases maailmas — erinevalt varasemast, paariviisilisel tööjaotusel ja eksistentsil toiminust — on naiselik isesus üha kindlam ja reeglipärasem norm, mitte erand. Kui varem olid feministid ja karjäärinaised loomult maskuliinsed ja pehmelt öeldes mitte eriti kenad, siis nüüd see reegel enam ei kehti.

Ilu ja naiselikkus ei sega iseolemist. Ainult et kui sa pole ebaatraktiivne ega vähemus-orientatsiooniga, on enese kaitsmine raskem ülesanne. Kaunil naisel on keerukam eemale tõrjuda nii isaseid isendeid, kes teda igas mõttes tarbida tahavad kui rahustada kõrvalisi kaastundjaid, kes talle ikka kuidagigi mingitki meest üritavad kaela määrida.

Tänu sellele, et naised on õppinud end sunniviisilise paaritamise ja puurikaksinduse eest kaitsma, nad tippu jõudnud ja tegijad ongi. Kui neid odratolguseid jalus ei tolgenda, on andekas ja töökas naine mitu korda võimekam — suuresti ka tänu intuitiivsusele — kui ülbe isane tarbija, kes on isegi selleks liiga rumal, et oma mannetust ja naisest-sõltuvust märgata ja tunnistada.