Kati Murutar: Sügisel söövad juba hobuseid

Inimesed on šokis. Rahatuseauku kukkumine juhtus nii äkki, et tegelikult pole see meile veel kohale jõudnud. Tööandja tundus nii tugev ja arenev – ja korraga ei jõua enam palka maksta. Või koondas lausa ära. Ja saatis meeleheitel inimeste enese uuesti ülesotsimise safarile.

Suveks on sada tuhat töötut. Aga hetkel veel ei usuta juba juhtunut – või kohe juhtuvat. Paaril viimasel aastal läks kõik järjest paremaks – ja nüüd korraga sai raha lambist otsa. Nii otsa, et riik jagab ümber kärpeid, mitte rikkust.

Kultuuriminister Laine Jänes on läbinud neurolingvistilise programmeerimise kursuse ning on positiivse meelestumise professionaal. Viimati ütles ta, et inimesed võivad uskumatult kiiresti muutuvatel aegadel uskumatute asjade üle rõõmu tunda – kultuuriringkonnad näiteks selle üle, et nende eelarvet kärbiti kõigest 5, mitte 15 protsenti.

Rõõmustavad nad jee – sõimavad hoopis. Jänest sõimatakse ja haridusminister Tõnis Lukast sõimatakse, sest nende pehmed valdkonnad on emotsionaalsed ja haavatavad. Ka Lukas tänab õpetajaid, kes nimetavad teda rahvusliku hariduse mõrvariks – need tulevad talle võitluses hariduse rahastamise eest appi.

Ent püüdliku positiivsuse juures kisub näost roheliseks nii Lukas kui iga teine kõrge ametnik, kes seisab silmitsi hätta jäänud inimestega – ja on samas ise inimesena samuti alles šokis. Kõigil on lapsed toita ja laenud maksta – vahepeal meeli segavalt välja kujunenud reisivast ja autosid vahetavast elustiilist me enam üldse ei räägi.

Olen minagi kuude kaupa laekumisi oodates – ja maksmata arvete pärast piineldes – aina küsinud, kuidas see raha nii kuramuse otsa lõppes. Viimastel aastatel pruukis kõvasti ja pühendunult tööd teha, arveid kirjutada – ja laekumised olid regulaarsed. Praegu võid ka kõvasti pühenduda, aga selle eest tasub taevas.

Ja kui ma jälgin enda ümber üha uusi ja uusi töö kaotanuid, siis aiman, milles seisneb kevadine šokist väljumise tuum: tegevusetus tapab. See, kustkohast saada abiraha kogu sellele uustöötute absurdsele ja paradoksaalsele armeele, on sotsiaalpoliitika probleem. Kui vapustusest virguvad massid ärkavad, siis nad tahavad ennast endiselt teostada.

Suvel on veel ehk issanda armust ühiskondlik iisi-living käsil – till kasvab peenral, linnuke laulab ja päike paistab. Mutta maandunud eduinimesed panevad suvilates golfimurude asemele kartuli maha ja kuidagi ikka saab. Aga siis tuleb sügis ja deprekas ja minnakse agressiivseks. Intelligents möllab sõna ja mõtte jõuga.

Lihtrahvas tuleb tänavale ja Toompeale. Piimaautod ja sead, teerullid ja lehmad – kõik tassitakse valitsuse akende alla: mis meist saab?

Kolmandat liiki rahvakihid moodustavad sügiseks veel arvukamaid röövlijõuke, kes puistavad maju ja keldreid ning varastavad hobuseid – mitte müügiks, vaid söögiks. Veristavad ja varrastavad metsas ära. Nagu äsjase esimese laine hobusevarguste puhul just täpselt juhtus – päeval vaadati valmis, öösel pandi tuuri ja “utiliseeriti” otsekohe.

Aga kõik me, kes oleme headel aegadel mitu elamist soetanud – linna ja maale ja kuu peale – võime arvestada, et see kodu, mis parasjagu on tühi, on päris kindlasti ohus. Ja müüa seda ka ei saa. Nõiaring.

Valitsus peaks minu meelest – lähtuvalt loovast ja inimlikust loogikast – praegu tegelema kolme suure ja põhilise programmiga:

1.Tuleb kaardistada ja käiku võtta Eestimaad katvate tühjalt seisvate talude ja metsatarede, kalurimajade ja ka tühjade uuskarbikeste võrgustik – kuhu ja kui palju korterite ja agulite rahvast on võimalik mulla ligi ja ise majandama aidata. Juurte ja juurikate juurde tagasi suunava programmiga peaks kaasnema selgitus- ja julgustustöö. Linnas kobarduvad abitud massid on alguses hirmunud ja ehmunud, kui pakutakse võimalust minna ja ise hakkama saada. Ellujäämise ideed on vaja meedias kõlama panna.

2.Kodude säilitamine – kui korterid, eramud ja talud lähevad laenude katteks pankade kätte, kujuneksid pangad kinnisvara haldamise ettevõteteks, samal ajal kui Eestis kasvab üles õnnetu lapsepõlvega generatsioon. Tuhandete kaupa kodudest ilma jäävaid, turvatundeta, keset hirmu ja stressi kasvavaid lapsi, kes otsivad unustust ja lohutust internetist ja ainetest. Lastele peavad kodud alles jääma.

3.Töö ja tegevuse tekitamine – inimene ei tööta üksnes raha teenimiseks, eneseteostus on tema olemuslik osis ja õnnelikolemise eeldus. Riik peab tekitama massiivseid töörindeid. Lagunevate muistishoonete hooldamine ja korrastamine, teede ja tänavate lappimine ja toppimine, metsa istutamine ja kraavide kaevamine – lihtsad ja odavad, aga ülivajalikud tööd.

Kõik muu on praegu tagajärgede, mitte põhjustega võitlemine. Igasugune viletsuse ümberjagamine on sümptomite peitmine, mitte haiguse ravimine. Need kolm ellujäämise ja inimeste tervena teisele kaldale toomise programmi on nii tohutult olulised, et igasugune pisiasjade jukerdamine ja teisejärguliste sõdade pidamine on patt.