Kati Murutar: Räägi rahvaga, Evelin!

 (375)
Kati Murutar
Postimees/Scanpix

Elust enesest võetud seemnest ja ainest õitsevad meil massikultuuri põldudel dramaatilised lilled sordist Don’t cry for me, Argetina. Tsirkuse parim osa on see, kui printsess sureb, sest kui imetletud kaunitar on dramaatiliselt vara lahkunud, ei pea tema ilu ja edu kadestama.

Üldsus näib tahtvat omaenese Evelini auku ajada. Elusana tekitab toimeka presidendiproua ilu-noorus-tublidus raevukat kadedust, ent kui ta surnuks sõnume, siis saab samade omaduste pärast nii mõnusasti nutta, eks ole.

Üks ettevõtjast lennukas visionäär ja filosoof ütles mulle kord, et rahvuslik kehand püüab instinktiivselt tippe tappa. Inimkarjale on ellujäämiseks oluline, et üksikud tipud ei võrsuks liiga tugevaks ja püüdmatult kõrgeks. Sellepärast saetakse ja raiutakse. Sõna ja teoga. Samuti on inimkogumil komme liaanina tugevate isiksuste nagu puutüvede ümber keerduda-haarduda. Ennast tugevaimatega energeetiliselt sidudes neid tühjaks imeda. Nende pealt teenida.

See viimane on meie meedia igapäevane tegevus. Mida säravam tipp ja mahlakam ladvaõun, seda aplamalt tema juurte all urgitsetakse. Et paljastada ja kukutada. Sest seda massid ostaksid. Ajakirjanikud saavad Suuri süües neist üle olla. Rahvast rõõmustab, et tugevaimadki on haavatavad ja surelikud. Järelikult ei pea neid kadestades iseennast surnuks tigetsema.

Toomas Hendrik, esieestlane

Olin äsja nädala Euroopa süvakultuuri hällis. Austrias end laadimas ja ulatuslikku sarja lugusid tegemas. Reisimine muudab Maa väikeseks ümmarguseks ja käepäraseks koduks. Aga reisides vaatame ka Eesti asjadele värske kõrvalpilguga. Võõrsil on oma koduriigi olukord ja väljanägemine klaarimalt näha kui kõrvuni selle sees sumbates.

Võõrsil on meie president Toomas Hendrik Ilves väga heleda tähena uhkesti kaugele näha. Enamikul suurriikidestki pole maailma kõigis peakorterites ja ajutrustides nii efektselt ette astuvat presidenti. Avamaailma taustal vaadates on Ilves imetlusväärselt karismaatiline ja intelligentne suurmees, kellel on, mida öelda — ja kes oskab seda öelda.

Eestis sellist hinnalist kingitust, nagu on maailma kõige kõigemate tipust esieestlane, miskipärast austada ja kasutada ei osata. Meil siin justkui ei saadaks aru, kui suur esindusisiksus meil muule Maale ette on näidata. Ja kui presidendi formaati ei adu, on miskipärast kombeks muserdada seda, kes pihku jääb. Naised-lapsed.

Selle asemel, et presidenti austada ja toetada, rünnatakse tema naist. Et rahvuslik kehand saaks kahtemoodi kasu — Toomas Hendriku saab koduse mudarahega lammutades globaalsetest kõrgustest tagasi mulgi mutta ning tema kaasale võimalusel üldse kaane peale. Oleks lilli ja leina ning verejanusel massiõiglusel hea meel…

Ei Austrias — ega üldse terve mõistusega kultuurmaailmas — saada aru, mis meil ometi viga on, et me oma riigi ja rahva Esimesi alati ja igal võimalusel hävitada püüame. Pesapunumine on üldse see valdkond, mille ümber eestlased muule maailmale mõistetamatu kirega taplema lähevad. Kodu ehitamise teemaliste kombitsatega püüti alla kiskuda ja tühjaks imeda president Meri — rahu tema põrmule! Papa Rüütelgi — kena pensioniiga talle! — jäi kinnisvara pidi üldsuse hambu. Nüüd siis Evelin — sest Toomas Hendrikuni ei ulatu.

Evelin — lihtne, ehtne naine

Evelin on ju ometi üks meie seast. Üleni ja kõigiti. Lihtne ja ehtne naine parimais aastais. Ajakirjanik. Ettevõtja. Taluperenaine. Täiesti loogiline, et ta maksis enne presidendiprouaks saamist talu üles ehitades arved peatöövõtjale. Mitte igale teenuseosutajale eraldi.

Mina ei usu, et ta on kellelegi maksmata jätnud, venitanud või põiminud. Seda küll, et ma olengi alati liiga heauskne ja lähtun eeldusest, et inimesed on ausad ja õiglased. Aga Evelin ei saanud ei presidendiprouana, taluperenaisena ja lihtsalt oma riigi kodaniku ja avaliku elu tegelasena midagi maksmata jätta. Ei usu, et ta vassib, ei usu, et venitab maksmisega, ei usu, et loodab tänu nüüdsele positsioonile üldse maksmisest pääseda. Ei usu!!!

Peatöövõtja olevat pankrotti läinud ja võõrsile riiulisse müüdud. Mida Evelin nüüd siis tegema peaks — kõik need arved uuesti maksma? Kõik nõuded kokku ei tee poolt miljonitki. Nüüdsel ajal pole see raharahva käes ega silmis õieti miski raha. Tapmine ja tagaajamine käib naeruväärsete numbrite ümber, mille Toomas Hendriku sõbrad võiksid esipaarile kindlasti kohe laenata või loovutada.

Asi on põhimõttes. Nii, nagu meie teiega ei taha ühe ja sama teenuse ega ostu eest mitu korda maksta — isegi mitte selle nimel, et küla suud sulgeda –, ei pea ka esipaar teiste tüngasid kinni maksma ega comme il faut avaliku arvamuse eest topelt tasuma. Ei armastust ega kodurahu ei saa liiatigi rahaga osta ka. Miks peakski.

Evelin ilmus avalikkuse ette vahva tegusa tirtsuna. Oli tark, töökas ja sportlik neiu. Selles, et Toomas Hendrik temasse armus, ei saa kedagi süüdistada — üleküpsenud abielud on sageli sellises seisus, et uuel partneril pole seal midagi lõhkuda. Eesti märgi välja töötamine jäi Evelinil ju hoopis abiellumise, emakssaamise ja talu rajamisele pühendumise tõttu pooleli.

Seda õnnetu “WC onia”- kleepekas oli vaid esimene-ajutine-sissejuhatav faas. Evelin on öelnud, et keegi pole pärast materdamist söandanud ulatuslikku ja kõiki elualasid hõlmavat Eesti märgi ja maine projekti edasi arendada. Teistes, aastakümneid ette arenenud riikides võib näha, kui täiusliku tervikuni võib jõuda oma riigi serveerimisega — algupärane pakett, unikaalne põlispõhi jne. Selle nimel on kaua ja süvalt töötanud terved instituudid. Nii peaks olema ka Eestis. Evelin võiks säärase instituudi käivitamise ette võtta — nüüd, kus ta on ise juba isiksusena nii priima, et väärib pidevaid verbaalseid atentaate.

Naine kindlustas tagalat

Eesti märgi juurest viis saatus tänase presidendiproua mäletatavasti tütrekest kasvatama ja Ärmat üles ehitama. Sellest, kuivõrd kogu hinge ja olemusega naine iidselt väärika talu rajamise juures oli, andis tunnistust tema tüsenemine. Noor emand pühendus üleni leivaküpsetamisele, ehitamisele, maaharimisele — kehasse talletus see maadligi põlisjuurne mõtlemine tüseduse ja toekusena.

Kuni mees oli poliitikas, Brüsselis, üha laiematel orbiitidel, kindlustas naine tagalat. Ehitas ja varustas. Tegi täpselt seda, mida iga armastav naine tegema peabki. Kusjuures näitas üldsusele eeskuju, kuidas peaks kogu Eestimaa asustama — tegusate ja elujõuliste taludega, kus küpseb ülemaailmselt väärtuslik ja kandev mõte.

Võin omast kogemusest kinnitada, et maal elamine on tänases Eestis jõukohane ainult eriti tugevatele ja üleinimlikult töökatele. Distantsid. Aeg. Mobiliseerumine. Efektiivsus. Kes on liiga mugav või koba, sellele on linnast eemal — aga selle eest tõeline! — elamine liiga kulukas ja keeruline. Evelin tõestas, et tublid suudavad.

Ja presidendiprouaks saades näitas omakorda tegudega, et mida suurem ja tegijam on mees, seda vääramatumalt on tema naise koht tema kõrval. Ärma ja Kadrioru vahet abielada oli võimatu — ent pealinna ümber asudes ei ole Evelin samuti üksnes professionaalseks abikaasaks taandunud. Tal on kummagi tiiva all õpiõued ja liikumispuudega lapsed ja kõikvõimalikku matroonindust enam, kui ükski lihtsurelik ettegi oskab kujutada.

Et miks ta peab “Tantsud tähtedega” püünel eputama? Sellepärast, et see on üks vaadatumaid telesaateid. Selle saatesarja kaudu on igal pühapäeval võimalik rahvuslikku teadvusse süstida ja kinnistada puuetega inimeste probleeme. Selliseks teadvustamiseks tuleb ise esile astuda. Siis märgatakse ja jääb meelde. Siis on presidendiproua ülesanne täidetud — mitte kodus leivaahju taga rahuldamata jäänud edevus rahuldatud.

Evelin on liiga tark ja tubli

Paraku on Eestile ja eestlastele meeldimine ja mõistetav olemine keerulisem kui kogu ülejäänud maailma lepitamine kokku. Talust ürgemalikult tüsedana mehe kõrvale pealinna saabunud Evelin sõimati ja mõnitati Inglise kuninganna visiidi ajal inetult ja labaselt läbi.

Tugev daam ei läinud selle alanduse käes katki, vaid lisas tempot enese timmimisse võimalikult siredaks ja šikiks esileediks. Mispeale tippe langetav ja tugevaid imev massimeedia vingus, et meil on esileedi eestvedamisel kujunemas kehakultus ja ilumaania. Kuulge, minge kuradile, ise nõudsite Evelinilt, et hakaku linlikult ilusaks või surgu ära — ja ikka halvasti?!

Oma esimesel vabariigi aastapäeva vastuvõtul meenutas Evelin mulle lausa ehmatavalt Eva Peroni. Stiil, soeng, hoiak. Just see päris, mitte Madonna kehastatud Evita. Eva Duarte oli endine prostituut, eluviisidest rikutud emakas viis ta õitsvaimas eas vähiga hauda. Argentiinlased neelasid tema surres lõplikult alla ta mineviku, surm tegi esileedist Salve Evita.

Meie Evelin on liiga tark ja tubli, kõlbeline, haritud ja töökas, et evitalikult kokku kukkuda — teda püüame siis maha marineerida ja uputada ärmalõngade mulli sees. Ometi on Evelini elujõudu ja naiselikkust-emalikkust vaja kõikjal Maa kõnepultides triumfeeriva Toomas Hendriku toetamiseks ja Kadri Keiust terve närvikavaga, elurõõmsa tüdruku kasvatamisel. Mitte pidevaks enesekaitseks. Skandaal! Sensatsioon! Ostke ajaleht, vaadake värskeid uudiseid! Meie teame tõde! Meie teeme tõde!

Võlad maksku süüdlane

Kulla Evelin, ära lase end sedasi lörtsida. Kasuta võimalusi, mis Sul — ja tegelikult meil kõigil — enese eest seismiseks on.

Esiteks peaks Toomas Hendriku meeskond leidma võimaluse presidendipaariga seonduv võlgade ja uputatud otste pusa lahendada. Eestis on professionaalsed instantsid ja ametkonnad, kes saavad palka selle eest, et selgitavad välja, kes on nõrgim lüli. Instantsid saagu teada, kes Evelini poolt välja makstud raha poolel teel tuuri pani, enne kui see töö tegijale sisse tuli.

Ja süüdlane maksku võlad. Misjärel karistatagu teda Eesti Vabariigi seaduste järgi. Kelmuse eest. Presidendiproua maine kahjustamise eest. Seeläbi kogu riigile ja rahvale kurja tegemise eest. Presidendipaari solgutamine ja solgitamine on kuritegu.

Teiseks peaks sõnakas ja sujuva suhtlemisega Evelin rahvaga rääkima. Lihtsalt ja otse. Ametlike formuleeringuteta. Pressiesindajateta. Nii, nagu ta kirjutas vabariigi aastapäeva ajal lihtsalt Evelinina avaliku kirja Jarek “Chalice” Kasarile. Samasugust selget ja siirast kirja tahaks ka nüüd.

Praegu pole aeg arutleda, milliste avalike diskussioonideni Esimene Leedi võiks ja peaks laskuma või tõusma, kas ta end mingitest arvetest rääkides äkki ei madalda. Praegu peaks pöörduma oma rahva kui sõbra ja kasvupinnase poole — ebaõiglusest tingitud solvumise ja pettumuse alla neelama ja inimliku sõbrakäe sirutama.

Kui Evelin ise — avalik-õiguslikult ja suures plaanis — neid asju ära ei räägi, jäädaksegi teda aegade lõpuni nii Ärma arvete kui poolelijäänud Eesti märgi pärast tümitama ja kahtlustama, energeetiliselt vampiirama ja negativismust juurde manama.

Aga meie ju tahame olla oma presidendipaari üle kahtluste ja mööndusteta uhked ja õnnelikud. Ei taha, et seni, kuni mees sooritab meie riigi nimel rahvusvahelist tähelendu, salvatakse naine kodus surnuks.

Las dramaatiliste massinaudingute jaoks olla “Evitad” ja “Miss Saigonid”. Pole vaja luua uusteoseid “Evelin” või “Missis Ilves” sel teemal, kuidas üks väike rahvas oma suure tütre ohverdas, piimaveise ära sõi, taipamata teda tegelikult kasutada.

Ent eelkõige ei tohi emand Ilves ise vaikida ja end ohverdada lasta. Iga tele- ja raadiojaam, päeva- ja nädalaleht on Sinu ees valla — räägi oma rahvaga, Evelin!