Vahet pole, kas põhjenduseks on
halloween
, mardi- või kadripäev: aplad lastehordid tungivad kodudesse, laulavad ühe laulu ühe salmi — ja sellegi valesti — ning nõuavad kogu kommivaru endale. Rahvakalendri loitsudest, mardi- ja kadrisantide tegelikust tähendusest ei tea nad midagi.

Eks ma ole aastaid maal elanuna muidugi eluhellik ja linna kultuuri(tuse)ruumi asjus võhik ka. Niisugune terror on kindlasti aastaid toimunud. Aga isadepäevaga tänavu ühte langenud mardilaupäeval oli pilt Tartu linnas tõepoolest nii rusuv, et kadrinduse eest pagen seekord Hiiumaale. Lausa Kassarile.

Isadepäeval olid pered põlvkonniti üksteisel külas. Istusid korterites luku taga — või eramajades aiapoolsetes ruumides, tänavapoolsed aknad pimendatud ning väravad lukus. Sest otsekui William Goldingi igihaljast “Kärbeste jumalast” välja ilmunud laste jõugud kammisid majast majasse ning nõudsid häälekalt oma. Maarti-maarti — see oli kogu repertuaar.

“Miks sa lapsi tuppa ei lase — kommidest-õuntest on kahju või?” küsisin ühelt tartlaselt, kes heitunult vasakule-paremale piiludes oma majja lipsas ja pimenduseks-redutuseks valmistus.

“Mis kommidest-õuntest — ega tänapäeva lapsed maiustusi taha, nad nõuavad otsesõnu ja lausa agressiivselt raha. Anna kahekümne viiekas, muidu ära ei lähe,” urises linnainimene. “Komme-õunu ei saa ju lähimas poes siidri ja sigarettide vastu vahetada!”

Vilunud inimesel oli õigus. Õhtu edenedes ilmutasid lastejõugud tõepoolest ilmselgeid joobe tunnuseid. Ehkki koerad hoovides olid ringi rullivate jõnglaste peale pöördes, tungisid promillikuraasi kogunud kärbeste jumala sulased ikkagi hoovidesse — lõrinat, kiljumist, rabinat ja maarti-maarti-karjeid oli kogu linn täis.

Ehk mäletate — mardipäeval loitsitakse rahvapärimuse kohaselt tegelikult viljaõnne. Kadrisandid peaksid tooma karjaõnne. Nabige mõni kadri kinni ja küsige, mida ta karjaõnnest teab. Nõnda nagu santidel pole aimu viljaõnnest ega sellestki, mida viljast saab ja kuidas see käib, ei tea rübliksandid vähimatki karjaõnnest. Pole ju kuulnud, miks ja milliseid loomi üldse peetakse.

Muidugi ei saa aega tagasi keerata. Kui laps pole rukkipead ja vasikat lähedalt näinud, ei saa talle programmilise tavandiõppega ürgteadmisi külge pookida. Linnalapsel on kokkupuude aknalaua kaktusega, loomaaia looma ja eriti heal juhul linnamaneeži tunnihobusega. Ent potilill ja boksihobu ei tee inimliku arukuse sisse kasvatamise püha tööd ära.

Nende vanematel, kes sajal kohal rügavad ning liiklusummikutes vannuvad ja kütust põletavad, pole aega, võimalust, tuju, põhjust — ega teadmisigi! — neile midagi nii omaelukauget selgitadagi.

Mis nii küll saab? Majanduskriis toob lahenduse, arvan. Eestimaa on suures osas ju asustamata — külad aina ootavad linnakitsikusest naturaalmajandusse pudenevaid peresid. Külades normaalset elulaadi harrastama hakkavad emad-isad kasvatavad lapsed taas kättpidi vilja ja karja juurde.

Linliku kapitalismuse krahh õpetab nii täiskasvanutele kui lastele loodetavasti uuesti südamesse, mis on vilja- ning mis karjaõnn. Ju loksub siis uuesti paika ka rahvakalendri elutark põhjuslikkus.

Sandikskäimise salavõti on ju ikkagi positiivne loits. Ürgne mana. Marditamise-kadritamise inimlik tagamaa on soov üksteisele keset pimedat tõeliselt otsa vaadata, koos laulda-tantsida ja inimlikku soojust jagada.

Nõnda ma kadripäeval sõpradele külla kadudes seda inimlikku silmsidet ja kestmise jaksu otsima lähengi. Hinges paradoksaalne lootus, et praegust rämedat rutiini paigast loksutav masendus muudab tegelikult maailma paremaks. Tuleval, veel virelevamal aastal ehk lapsed siidriraha pommima ei tungi. Õpivad mõne laulu selgeks, et kommi saada…