Kati Murutar: Lastetusmaks tulgu

 (590)
Kati Murutar: Lastetusmaks tulgu
Päevaleht/Pressifoto, Pille-Riin Pregel

Kui inimsööja tiiger sõi kord kaugel Indias titeeas Mowgli vanemad ära, lapsendasid poisi džungliloomad, kasvatasid ta üles ja õpetasid eluga hakkama saavaks olendiks. Loomad tegid koostööd, et inimlaps saaks igalt liigilt kaasa parima.

Hundiema imetas teda koos oma poegadega. Hundikarja juhi Akela tahtel kasvas Mowgli koos huntidega kiireks, osavaks ja leidlikuks. Ta õppis nelja sõrmedega jäseme täiuslikema kasutamist ahvirahvalt, hiidboa Kaa õpetas talle ürgset ja must panter Bagheera kosmilist tarkust.

Mul on see raamat peas, sest olen seda lapsena vähemalt kolm korda lugenud, seejärel neljale lapsele ette lugenud – ja nüüd, kui viies laps on kohe saamas kolmeaastaseks, alustan kaheksandat või üheksandat lugemist. Mõnuga. Loen Kiplingi raamatust päris kindlasti taas midagi endalegi õpetlikku.

Muinasjutt küll, aga selliseid loomakarja abiga üles kasvanud lapsi leitakse džunglirüpest nüüdki. Ja kui India tundub liiga kauge ja võõras, võib ju meelde tuletada Romuluse ja Remuse legendi. Ka nemad kasvasid meesteks Kapitooliumi emahundi kasupoegadena – ja rajasid Rooma linna.

Lapsed on elu mõte

Inimesed – isegi eestlased – võiksid oma enesehävituslikust kõrkusest ja upsakuse taha varjatud alaväärsusest üle saada ja loomadelt õppida. Selleks, et majanduskriis ei muutuks inimsööjatiigriks, peab kari tegema vähemalt sama arukat ja pühendunud koostööd nagu Mowgli-raamatus.

Seotud lood:

Selle koostöö üks võimalusi on lastetusmaks. Rumal ja isekas on rääkida, et intellektuaali või geeniust, kes on otsustanud oma elu iseendale ja vaimsele missioonile pühendada, pole sünnis maksustada. “Mina lapsi ei taha – puudrit ja näokreemi!” kuulutas Maria Klenskaja kehastatud emand filmis “Nipernaadi”. Mulle tuleb see lause meelde, kui mõni laps jälle ekskursiooni ja spordidresside, sõbra sünnipäeva ja kinopileti raha küsib.

Ent kui lapsi pole, mille nimel siis üldse läbi majandussinusoidi põhja teisele kaldale kroolida? Mille nimel üldse siis kõik? Ka siis, kui oleks ette teadnud, kui raske pressing rahaliselt tuleb – ikka oleks sünnitanud kõik oma lapsed. Kui mul poleks üle 20-aastast poega – kes mul siis kolida oleks aidanud? Kui poleks kolmeaastast tütretiba – kes mulle siis kõigeks mõtte ja jõu annaks? Kui poleks tütreid-poegi – kellega siis ürgtarka tööjaotust harjutada?

Eestlased peaksid sedasama tööjaotust harjutama kas või lastetusmaksu kujul. Kui pole lapsi ja uut põlvkonda, siis pole rahvuskaaslaste missioonil ja fenomenaalsusel samuti mõtet. Väljasuremisohus eestlaste seisukohast pole jutuks Maa ülerahvastatus – meie rahvuskehand tuleb terve ja elujõulisena tulevikku viia.

Selle eeldus on funkava südame ja peanupuga laste pealekasvamine. Nii, nagu varasematel aegadel toitis vald oma põdurad – nii moodustab ka lasteta inimeste ühiskassa selle supipoti, millega toita lapsed lasteaedades ja koolides. Kui suunata endale elavate inimeste maksud uue põlvkonna toitmisse, saavad ilmselt paljud lapsed oma päeva ainsa sooja täisväärtusliku toidu.

Asendusemadus saab lugupeetud ametiks

Samamoodi muutub teaduse ja tehnika progressi abiga ilmselt üsna varsti enesestmõistetavaks surrogaatemadus. Olen täiesti kindel, et emadusteenuse osutamise võrdlemine prostitutsiooni ja inimkaubandusega lõpeb. Naise, kes on oma perre sobiva hulga lapsi ilmale toonud, ent ihu ja hing võimaldavad veel mitmeid elusid ilmale kanda, saavad õilsa ametliku rolli eestlaste rahvuskehandi juurdeloomise missioonil.

Kui Andrei Sõritsa alustas kehavälise viljastamise ja “katseklaasilaste” meisterdamise kolgatat, tuli tal rohkem kui haiguste või traumade tõttu sigimatuks jäänud inimkehadega heidelda süüdistustega, et looduslikku valikusse sekkumine sigitab pooletoobiseid ning annab väljasuremisele mõeldutele asjata šansi elujõuetut liini edasi ajada.

Sõritsal õnnestus üldsusele selgeks teha, et sigivusfunktsioon on sageli ära langenud või hävinud inimestel, kes on muidu üleni terved ja tublid. Kui inimene tahab väga last – siis ta on valmis selle lapse nimel andma tööd arstidele ja teistele sigivusmeditsiiniga seotud elukutsetele. Ta kingib igatsetud lapsele unelmate lapsepõlve ja annab talle parima hariduse. Tööd ja teenistust saavad lasteaednikud ja õpetajad, lasteriiete tootjad ja lastele teatrit tegevad näitlejad. Maailm toimub, ühesõnaga.

Nagu sperma- või munarakudoonorid ei tavatse kilgata, et andsid äsja kellelegi võimaluse sündida, ei nii ei kilka ilmselt ka emadusteenuse osutajad tulevikus, et nad töötavad surrogaatemana. Ent asjade loomuliku paikaloksumise tulemusel saab see amet inimkarja ühiskondlikus tööjaotuses üsna peagi sama loomulikuks kui ammede ja doonorite kaunis kutse.

Neid emasid, kes oma keha elu loomiseks üürivad ja ka neid, kes selle rendile võtavad – nii nagu ka lapse tahtjaid – kontrollitakse sedavõrd põhjalikult, et nii mitme inimese osalusel siia ilma tulev laps sünnib ülimalt kindlasse pessa. Tänu temale saavad tööd loendamatud ametnikud ja spetsialistid.

Neid peresid, kes saavad loomulikul teel – sageli tahtmatultki – lapsi, ei kontrolli keegi. Ja nende laste üleskasvatamine on omakorda jällegi inimkoosluse ühine ülesanne. Kas või lastetusmaksu nime all – kui ajad ja vajadused seda tingivad. Ongi ring täis.