Sellepärast, et see neiu on näinud elu jooksul pealt mitmete koerte ja paljude hobuste paaritamist. Olnud mitmete loomalaste sündimise tunnistajaks. Siis arvad ju. Ja loodad. Et küllap ta on enda kõrval loomuliku nähtusena toimuvat tähele pannud, sellest õppinud ja üldistusi teinud. Ilusaid ja looduslikke.
Aga näed siis nüüd. Selgub, et ilma seletusteta jääb lähi-looduses toimuv kaugeks ja ähmaseks. Mingi sigimine käib kogu aeg, aga mis ja kuidas?
Kogemust pole, ei teki isiklikku suhet
Arvame, et lapsed saavad sellest, mida nad näevad, aru. Ja õigesti. Olgu nende kogemuste baasiga, nagu ta just on. Kui nad näevad elusaid loomi ja kaunisti valitud dokfilme — ja paratamatult kõike, mida neti- ja satiavarustes jagatakse — küllap nad siis saavad teada, üldistavad ja järeldavad.
Aga kuni kogemusi pole, ei teki isiklikku suhet. Ei paarituvaid koeri ega poegivat hobust nähes. Ka kõikjal plinkivat kontrollimatut pornot kohates. Õnneks. Või kahjuks. Selgitusteta ei osata suhtuda. Ei võeta nähtavat ei eeskuju ega hoiatusena.
Me ümbritsemegi oma lapsed enesestmõistetavuse mulliga. Eeldame, et kui neile luua loomulik ja normaalne keskkond, siis ongi juba nende heaks kõik tehtud.
Aga ei ole! Lapsed vajavad ka sõnu. Olgu sul kui tahes kiire ja olgu sa mis tahes tujus — sa pead tehes ka seletama, mida teed.
Mu peagi kuueseks saav poeg on oma senise elu veetnud keset hobuseid. Meie kodus on kõikvõimalikku hipo-kraami raamatute ja muu kauni kuntsiga konkureerivates kogustes.
Harjad ja päitsed, valjad ja sadulad, sapsud ja kiivrid, stekid ja korded. Oletad, et kui laps näeb kogu seda asjastikku pidevalt ema ja õdede käes ja hobuste küljes, siis ta järeldab ja üldistab.
Tühjagi! Sellega on umbes sama asi, nagu lugemisega. Isegi ühe pere laste seas esineb seinast seina erinevaid isendeid. Ühed nopivad loomuliku mänglusega riiulist raamatuid, loevad ja juurdlevad loetu üle.
Teised ei puuduta vabatahtlikult ühtki raamatut ning kui sunniviisil peavad, siis loevad lehekülgi, mitte sisu. Nii on.
Kui poeg ütles, et tema on nüüd piisavalt suur, et ka ratsutama hakata — ja õnnelikul kombel on üks mu hobustest samuti väikelapse kandmiseks piisavalt küpseks õpetatud — ütlesin, et mingu ja harjaku siis hobune ära.
Ja mis selgus? Ta ei teadnud, kus ja mis need harjad on — ehkki on harjakastide-korvide otsas üles kasvanud. Ta ei olnud märganud, et enne saduldamist on hobuseid kogu tema elu aja harjatud. Või et loomiku koplist ära toomiseks on päitsed ja nende külge käiv ohelik.
Alles reaalselt hobust valmis pannes avastas väike poiss, et hobusel on suulised — ja küsis, miks. Ja et sadulavööl on kaks pannalt — ja küsis, miks.
Vaatamata totaalsele jahmatusele, et kutt polnud seni märganud ei suulisi ega erinevate rihmade rägastikku, selle kõige olemusest rääkimata, seletasin. Miks.
Mis asi on spermatosoid?
Seletamisega aga on jällegi selline lugu, et sellega tuleb ka piiri pidada. Mis tahes teemal küsimusi esitatakse.
Kui vanemad lapsed olid väikesed, tahtsin olla kangesti hea ema ja pidasin iga küsimuse peale pikki kõnesid. Pruukis õnnetul maimukesel küsida, mis asi on spermatosoid — ja tubli emme pidas loengu spermatogeneesist ja maskuliingenitaalidest.
Võttis abiks paberilehe, kuhu joonistas ammendava skeemi munandites ja eesnäärmes toimuvast — ja teise paberilehe, kuhu joonistas munasarjad ja emaka ning mängis paberi peal maha munaraku ja spermatosoidi kohtumise laevade pommitamise. Jeerum, kui ogar!
Laps küsis ju kõigest, mis asi on spermatosoid. Kõik ülejäänu — kogu jumalik anatoomia ja füsioloogia — teda sel hetkel üldse ei huvitanud.
Järelikult ei lasknud ta liigset teavet endale ligi. Ja samal ajal, kui ma arvasin, et olen õpetava-seletava ema eksami sooritanud hindele “väga viis”, tekkis hoopis lünk.
Sellepärast, et laps oli järgmisi küsimusi esitades ettevaatlik. Ei maksa — tuleb tiraad! Sellepärast, et ema oletas, et esimese loenguga oli kõik seletatud — palju võib!
Niisuguse ülemäärase seletamise — ja sellele järgneva lünga — pealt tulebki suure tüdruku räme küsimus: “Kas ta saab siis juba paugu lahti?” See ülemääraste kõnede kahjulikkus ei kehti mitte ainult seksuaalkasvatuse — igasuguste eluvaldkondade kohta.
Kui laps küsib mõnd matemaatika tehet või keemia valemit, siis ta küsibki seda tehet või valemit. Aga mida meie talle vastame?
Peame ülisageli pika kõne sellest, kui hästi või halvasti meie kooli ajal matti või füssi jagasime. Kui jagasime hästi — või tahame mäletada, et jagasime — tekitame oma enesekiidukõnega lapses alaka.
Ja ta saab järgmisel korral kasvõi “kahe” — aga kõneohtlikust kohast nõu ei küsi. Kui meil polnud reaalainete peale nutti, siis demoraliseerime oma lapse sihukeste pihtimustega.
Vanemlik eeskuju ei olnud selles-tolles andekas — äh, mis magi siis rabelen, eks ole.
Olen 20aastase emaduse käigus alles nüüd tasapisi aru saama hakanud, et olgu teemaks munasarja hingeelu või elu võimalikkus teistel planeetidel, vastata tuleb täpselt sellele küsimusele ja selles ulatuses, mida parasjagu küsiti.
Nii küsijat kui vastavat poolt kurnavad kõned ja loengud viivad selleni, et rohkem ei küsita. Ja kui ei küsita, siis ei saa last vastuste abil kaitsta ka.
Siirus + loomulikkus = lastekaitse
Mis muu kui lastekaitse on see, kui vanemad oskavad tekitada-säilitada sellised suhted, et lapsed küsivad. Vastuste abil saab lapsi kaitsta teadmatuse ja sellest tulenevate prohmakate eest. Eeldusel, et vanemad ise suhtuvad sedasi, et lapsed seda kuulda tahavad.
Teatavasti ei tohiks enamuse inimeste arvates suguelu olla ei vanematel ega lastel — kogu ülejäänud maailm andku minna, peaasi, et oma vanemad ning lapsukesed ammugi mitte, millegi niisugusega ei nahistaks.
Paraku imbub igasse lünka tänavalt ja netiavarustest kohe räme rõvedus. Kui me tahame, et lapsukesed võtaksid suguelu loomuliku ja kena nähtusena, ei või lünki jätta — tuleb märgata ja tajuda, kuhu ja milline tühik on tekkimas.
Kui üks plika küsis seltskonnas teiselt: “Kas teie klassi poisid nuusutavad ka tüdrukute stringe?”, oli mul samasugune tunne, nagu noor daam oleks teiste kuuldes peeretanud. Teda kaitsvad vastused olid vanemate poolt jagamata jäänud. Ja tulemuseks oli tagajärg.
Nii ei saa me ka dikteerida, mis päeval ja millises küpsuseastmes just meie lapsukesed tohivad kõike teoreetiliselt nähtut enda peal järele proovima hakata. Meie võimuses on lapsi kaitsta sellega, et nad teavad nii palju kui turvalisuseks vaja.
Ma loodan kangesti, et peetakse kokkulepet minna aegsasti peretuttavatest naistearstiga nõu pidama, kui asi läheb aktuaalseks.
Minule pole vaja pihtida, kui südamepuistamise tunnet ei ole — neutraalsele sõbrast arstile oleks aga vaja tingimata üht-teist rääkida, et tehnilistes üksikasjades turvaliste lahendusteni jõuda.
Kangesti hea on, et emakakaela vähki põhjustava papilloomviiruse vastu vaktsineerimist soovitatakse alustada 11-13-aastasena. See tähendab, et pliksid viiakse naistekliinikusse. Kus neid sissejuhatuseks ei võeta ei pihitooli ega aeta gün-tooli, vaid kõigest süstitakse.
See kolmekorraline vaktsineerimas käimine muudab samas naistekliiniku loomulikuks ja sõbralikuks kohaks, kuhu võib tulla küsimustega, mida oma kiirustavate või äraolevate, epistlitlugevate või muidu nihkes vanematele esitada ei saa ja ei taha.
Sugulisel teel levivaid haigusi on ju ikka tõesti väga erinevaid — see emakakaela vähki põhjustav, ja tavalised suguhaigused, lisaks hiv ja herpes ja mis kõik. Ent seda sugulist teed saab vähem okkaliseks muuta, kui
- oled lapsega sellistes suhetes, et ta tahab sinult küsida
- vastad, kui küsitakse — mitte ei kiirusta muid asju ajama ega lükka edasi
- vastad, mida küsitakse — ega vallanda õpetlikku teooria-kanonaadi
- suhtud asjadesse ise siiralt ja loomulikult
- ei eelda, et noorsugu haarab kõike end ümbritsevat lennult
- ei looda, et nähtavat tõlgendatakse selgitustetagi õigesti
- seletused sobitatakse lapse kogemuse ja tunnetuse tasemega ega hirmutata teda lennukusega, mis eeldab täiskasvanud inimese kogemusi.
Jagamine on üks ütlemata peen ja suur ja tundlik kunst. Väetikesi nende oma vigade ja valude eest kaitsta ei õnnestu aga vist ka kõige geniaalsemal jagamiskunstnikul. Temaltki küsib keegi ühel hetkel, kas pauk saadakse juba lahti…
