Minu puhul võib küll öelda, et kolm last on juba sünnitatud, missioon isamaa ees justkui täidetud. Ent ma aiman või isegi tean, mismoodi laste saamist edasi lükatakse või koguni ära jäetakse. Alati on midagi puudu.

Tükike karjääri.

Uus elamine.

Parem auto.

Ikka kõike ja kohe rohkem.

Pereuurijad on küll lootust avaldanud, et tänaste fertiilsete lapsed sünnivad lihtsalt hiljem. Siis, kui maailm on vallutatud. Sest praegu ei ole enam see riigikord ega elulaad, mis pärgas meie elluastumist viisteist aastat tagasi. Nii kui poisid nõukogude kroonust tulid, võtsid naise, punusid pesa ja munesid selle täis.

Turvatunne oli taastatud. Ja poissmehevabadusega poleks nagunii suuremat peale hakata olnud. Niimoodi oligi meie kursusel ülikooli lõpetamise ajal viisteist last. Ahjaa, kõik me oleme vahepeal paljulapselisteks saanud ja edukaks hakanud. Hannes Astok, Aavo Kokk, Priit Pullerits — ja rohkem ärme loetle, kõik on tegijad.

Kui palju on siis praegu vaja kõhu alla kokku kraapida, enne kui seis tundub sigimiseks soodne? Kes sellest sagimisest ja soetamisest õnnelikuks saab? Kui peres juba on lapsi, siis on olemas ka titevoodi, käru ja vann ja kogu muu nänn. Vanemate laste põlvedest ja küünarnukkidest on riideid ka säilinud. Ja selleks ajaks kui pesamuna kasvab teismeliseks, on vanemad õed-vennad juba iseseisvad tööinimesed.

Austan ja imetlen neid sõpru, kes on nüüd beebiteo ette võtnud ega ole arvutanud, millised hüved endal seetõttu olemata jäävad.

Liiga tarbimise usku oleme, sellepärast ka nii paljudest teoreetilistest lastest praktiliselt ilma jääme. Kujutame tarbijatena ette nii iseennast kui lapsi. Ja lapsed ähvardavad meiega hüvede pärast konkureerima hakata. Seda ei saa ju lubada…

Aga milleks on üks eestlane elujõuline ja sigiv, kui ta seda ei kasuta? Heal juhul lükkab elu edasi andmise edasi, üha sagedamini aga annab selle võimaluse ja ime Loojale pruukimatuna tagasi. Viljandi kultuurikolledži rektor Anzori Barkalaja on öelnud, et eestlased peavad end euroopaliku tarbimismentaliteedi küljest lahti haakima ja enda jaoks uue, inimväärse kultuuriruumi looma. Muidu saame mõttetu maailma lõpuga pihta ka meie.

Mõtestatud maailm loob lapsi. Sest asju ja esemeid jätkub nagunii kõigile. Koos lastega sünnib juurde mõtteid, ideid ja edasiminekut.

Kuidas seda selgeks teha neile, kes ei ole veel üldse emaks-isaks saanud või kardavad sigitada tarbimiskonkurente? Mida soovitada neile meestele või naistele, kes ise paneksid jalamaid tite hakkama, aga kaasa põtkib vastu? Lapsi ju üksi ei tehta. Ja täiskasvanud inimeste mentaliteete ka niisama lihtsalt ei muudeta. Võibolla aitab ka siin aeg, mis annab kümnendat aastat vabadele eestlastele piisavalt võimalust kõike ja kõiki tarbida, kuni saabub selgus, et elu kestmine ja uute hingede Eestimaale toomine on tähtsam kui hüvede õgimine.

Seda enam, et kõik paljulapselised teavad: mida rohkem on lapsi, seda lihtsam on neid kasvatada, sest nad moodustavad oma väikese ühiskonna, kus suhted ja vahekorrad sätivad end ise. Ja paljulapselise pere laps ei ole lasteaeda ja kooli sattudes rabatud: oih, maailmas on veel inimesi, igal ühel oma tahtmised küljes…