Kati Murutar: Häbi, kurjakuulutaja Igor Mang!

 (267)
Kati Murutar
Päevaleht/Pressifoto, Pille-Riin Pregel

Kui Igor Mangi taevakaarditsi välja arvutatud prognoosidest midagigi täkkesse läheb, tavatseb onu Igor igal aastavahetusel hõisata: “Ma ju ütlesin!” Nõnda tekitab ta usaldust, harjumust — ja isegi sõltuvust.

Iseäranis ebakindlatel aegadel on rahvahulkade vajadus turvatunde järele suur, aga turvatunde oluline osa on informeeritus. Teadjamehed ja astroloogid, šamaanid ja nõiad on seda informeeritust “tootnud” inimkonna algusest peale. Nõiarohtude ja trummide, prohveteerimise ja taevakaartidega.

Rahvahulgad klammerduvad nende nagu spirituaalsete isside-emmede külge — ja sellega võtavad teadjamehed endale tegelikult tohutu vastutuse. Isegi rebane teadis “Väikeses printsis” manitseda, et tuleb vastutada selle eest, kelle oled taltsutanud.

Aga nõiad ja teadjamehed teavad, et tuleviku teadmisest tulenevat turvatunnet ihkav rahvas allub paremini, kui teda hirmutada. Ja sellega lisasõltuvus tekitada. Enamik nõidu esitleb end hirmuäratavana. Puhmas karvkate, läbitungiv pilk, maalingud näos ja salvav keel. Vigala Sassil üht, Vormsi Ennul teist ning Igor Mangil kolmandat stiili julmavõitu ütlemine.

Astrokollide puhul läheb aga asi ebaeetiliseks sel hetkel, kui nad hakkavad hirmutamise abil raha teenima. Meie meedia üürgab juba ammu nagu paanikaosakond. Tööandja nõuab, et ajaleht müüks. Müüvad veri, higi ja pisarad. Sest inimesi juhivad vastupandamatult sigimise ja surma ihalus. Surma õrritatakse — pärast on tore hõisata, et seekord läks mööda.

Mangi ideedes pole midagi uut

Sama loogika — või õigemini instinkti — järgi paljundatakse ka Igor Mangi horoskoopi. Ajaleht püstitab musta puhvis kuvandiga onu Igori kujul “rumala rahva” ette hirmuäratava isa kuju. Isa teab. Isa kergitab saladuse katet. Loe, saad teada, missugused õudused sind ootavad. Neid ette teades suudad võib-olla oma õõvastavat tulevikku natukenegi leevendada.

Isa Igor rokib tänavu täiega. Sest see toidab teda. Nii energeetiliselt kui teenistuse mõttes. Tulge onu Mangi boksi ja ostke tema kaupu — ta külvab jõuludeks “valgustatud” paanikat ning jagab näpunäiteid, kuidas lauskatastroofist ja paduapokalüptikast pääseda.

Ja mahedasse pööripäevajärgsesse vaikellu lõikus mentaalne kraaksumine: veebruaris tuleb ilge epideemia, aprillis röövitakse sind paljaks — aga võib-olla tapetakse ära ka; kogu suve hakul usinasti energiat, sest suve teises pooles tulevad teated, mis kukutavad valitsuse, panevad kuulid tänavatel otse majade vahel lendama; suured firmad lähevad pankrotti — nälg, nälg, nälg!

Onu Igori halastamatu undamine kätkes prognoose, milleni jõuab iga üldistusvõimeline inimene ka astrokaarte tundmata. Seal leidusid ideed, millest on ammu rääkinud kõik vaimsete ja peenmateriaalsete nähtustega tegelejad new age’st kvantfüüsikuteni. Maa liigub uude olekusse — senised dimensioonid asenduvad uutega ning pöörded kiirenevad. Praegused ühiskondlikud suhted ja harjunud elulaad muutuvad.

Jah, mina olen ka veendunud, et linnakorterites kuhjuvad inimesed lõpetavad ületarbimise, erikujulise plastmassi haige kokkuostmise, kaks-kolm soojamaa reisi ühe talve jooksul, igal aastal uue auto liisimise ja muu omamisinstinktil põhineva ahnitsemise. Minagi usun, et praegune külade ja metsavahede tühjaksjooksmine on viimane piir — peatselt tullakse tagasi, hakatakse juurikaid ja vilja, ürte ja linde, mesilasi ja loomi kasvatama, et lapsi toita-katta.

Muutused pole mugavad, ent areng olgu rõõmus

Ent kas peab siis seda inimestele serveerima sedasi: “Maa telg on nihkunud, lakkamatud vihmad nutavad hukas inimkonna pärast, aga õnneks on tänu katastroofidele, sõdadele ja näljale varsti meie planeedil oluliselt vähem inimesi — kui aastal 2012 maailma lõpp ei tule, siis enne 2023. aastat epideemiatest-ülestõusudest-röövidest ellu jääjatel elulaadi leevenemist oodata pole…” Uuauuaböö!

Maainimesed, kellele adresseeritud soliidne väljaanne niisugust viimsepäevaundamist paljundab, on eluterved ja töökad. Näpp mullas ja maised kogemused seljataga. Ega nad ennast lambist hirmutada lase — aga alateadvus saab ikkagi litri.

Oled just pühadekingitustele kõva kopika kulutanud, aastalõpu tööspurdi läbinud, hingeldad ja lakud eksistentsiaalseid haavu — ja siis lajatab Mang. Sirutab energiavampiiri klassikalisimal kombel oma isuka iminapa rahvamasside nõrgimasse kohta. Ja lööb osavasti neid auke juurde, mille kaudu end võõra varaga — energiaga — toita.

Selline vampiirlev prohveteerimine on julm. Ajaleht ei tohiks pimesi niisugust psühhoterrorit paljundada. See on vägivald ja huligaansus, mis paneb tundlikumad inimesed päevadeks põdema. Lööb ka mõtlemis- ja planeerimisvõimelistel inimestel energeetilised jalad alt.

Mul on enda tarvis säästurežiim välja töötatud. Praegu veedavad mu hobused talved Tartu lähistel ratsakeskuse rendiboksides — aga päris kitsaks minevate olude puhul hoian neid Pärnumaal oma kodus. Mul on heinamaad, aga ka vilja- ja kartulikasvatuse põllumaad valmis vaadatud. Sel kevadel õpin ise kündmist ja õpetan paarile hobusele adra ees käimist.

Oskan kududa-õmmelda — ja mu professoritest sõbratarid võivad esimesel vajadusel mulle leivaküpsetamist õpetada ning juuretist jagada. Mu kodusesse talli mahub tarvidusel ka lehm. Olen valmis lüpsma ja juustu-kohupiima valmistama. Olen tööks valmis — aga Mangi kurjakuulutusteks mitte.

Maa pöörete kiirenemine, ühiskondliku korra teisenemine ja uutesse dimensioonidesse jõudmine pole mugav. See paneb tööle ja arenema, uusi oskusi õppima — ja füüsilisest tööst valgustust saama. See käib rõõmu ja rahuloluga — sest areng on inimesse kodeeritud. Arengurõõmule näkkusülitamine musta mangumise ja igoratooriumide paljundamisega on jõhkralt inetu.