Autorool on kujunenud mingiks kummaliseks ja õõvastavaks enese väljaelamise paigaks, kus inimloomuse kõige tumedamate tunnetele antakse vaba voli — voh, istun oma plekist-plastikust-klaasist mullis ja lajatan, nagu tahan, sest muidu viskab katuse viltu, muidu ei jaksa kena inimene olla, muidu ei suuda raamides püsides karjääri teha ega ontlik pereinimene olla.

Selliste väljaelamismullide rohkus Eesti maanteedel on eriti ebaõiglaselt hukatuslik ja vägivaldne nende suhtes, kelle jaoks auto on majapidamisvahend ja tööriist. Mida rohkem on stressist hullunud autojuhte, kes kohtlevad rooli nagu ruletti, seda hullem on vägivaldne foon, mille keskel majapidamisvahendid-tööriistad ellu püüavad jääda.

Tõenäosus, et arvuti- või rollimängu mängijad, maanteed viimse ventiilina kasutavad pedaalipsühhopaadid lennutavad meie kapsad laiali ja lõhuvad lapsed ära, on tapvalt suur. Sest teatud pingeseisund tekitab nii hullu võõrandumise, et autojuhid ei saa aru: rattad on reaalsed, plekikogum, mida nad suure kiiruse ja inertsiga mööda teed liigutavad, on reaalne — ning selle kompoti suhtes kehtivad füüsikaseadused.

Ses mõttes olen Eesti Ekspressi ajakirjaniku Janar Filippoviga üliväga nõus, et kutsutud ja seatud ei peaks sooritama üliinnukat paigalmarssi mitte üksnes purjus autojuhtide püüdmise ja sanktsioneerimise kitsal lõigul. Neli viiendikku õnnetusi juhtub kainete juhtidega. Aga ega siis nemadki pruugi rooli taga kaine mõistuse juures olla. Kiirustamine, ahastamine, agressiivsus, demonstratiivsus, virtuaalsus ja mis tahes liiki ebaadekvaatsus võib olla hullem kui alkoholijoove.

Jotad pole kõige karmim kaader

Igat liiki liiklushuligaanidega heitlemine-võitlemine on mulle kui maal elajale naiivne ja eluvõõras tundunud juba ajast, mil Robert Lepikson — rahu tema põrmule — püüdis olukorda kontrolli alla saada mingite k-komandode ja a-rühmadega. Olles ise krooniline kihutaja ja elu lõpuni sisemiselt laps, kippus see karismaatiline mees lavastama seiklusfilmi. Paraku vaid peateedel. Just samal ajal, kui tema unistas ühel õhtul raadiointervjuus üliinimlikest lendsalkadest, sõitsid meie külas juba niigi umbjoobes eluvennad poodi lisa järele tuiates müüja auto oma tranduuli ja kaupluseseina vahele kinni. Kõmm.

Igal hommikul on meie külades ja metsavahedes loendamatud salapärased autod kraavis kummuli. Ses mõttes salapärased, et nad ei jõua kunagi statistikasse. Külarahvas ise teab täpselt, kelle poeg või poihvrend end sitikana siruli sättis. Mis sest tavalisest pildist märgata või ammugi koputada, eks ole. Kuni politsei bambusesse pannud käuladele suisa otsa ei komista — või autos olnud elumerelainelaudurid arstiabi ei vaja –, ei lähema suurem osa peateedest eemal tegelikult toimuvast kuhugi arvele.

Ent minu pikaajaline kogemus — 15 aastat auto juhtimist, aastas enam kui 50 000 läbisõitu — ütleb, et ei alalised jotad ega erandkorras õllesena rooli hiilinud pole tegelikult üldse kõige karmim kaader. Jota kooserdamise ja autogi tunned ära ja tead karta. Mõõdukas vines inimene teab ka ise, et peab olema topeltettevaatlik ning sõitma nii kombekalt, et teda poleks põhjust kinni pidada.

Eranditult igal mu pikemal sõidul kipuvad just kained laamendajad mind — ja reeglina minuga koos autos olevaid lapsi ja koeri — ära tapma. Absoluutselt iga päev keerab keegi ette, undab paremalt mööda, lahmib laubiti vastu või surub arutut möödasõitu sooritades mind teelt välja.

Selliseks kaineks laamendajaks muutuvad kõige ootamatumad kenad inimesed. Nagu netikommarid, satuvad nad autosse sulgudes anonüümsesse ja kontrollimatusse psühhoosi. Kihutama ajab meeleheitlik kiirustamine, paaniline edupüüdlus, agressiivsus ja ahastus, demonstratiivsus (siit tulen mina, üleni valges), virtuaalsus (mida põhjustab arvutimaailmas elamisest saadud vaimne kahjustus) ja ebaadekvaatsus (inimene ei tunneta oma võimetust füüsikaseaduste ees ja suutmatust suure inertse asja ohjamisel).

Mürgeldajalt tuleb võtta anonüümsus

Tegemist on haigusliku seisundiga. Ent praegused lauskontrollid-patrullid püüavad tegelikult pärssida selle üleüldise haiguse sümptomeid, mitte põhjust. Nii, nagu muude haiguste puhul, tuleks ka liikluspsühhootilise epideemia ravimisel alustada põhjustest. Kadunud Luule Viilma — nagu ka teised new-age´i tõlgendajad — manitses, et haigus tuleb inimeste arutut tormamist ja vales suunas kiini jooksmist peatama. Paradoksaalsel kombel sai ta ise autoõnnetuses surma — neiu, kes ei vallanud ei autot ega teeolusid, kihutas vastassuunavööndis tema autole ette ning tappis oma vanemad ja Luule.

Mida niisuguse kogu ühiskonda tabanud haiguse, liikluses domineeriva psühhopandeemiaga ette võtta? Kuidas muuta maanteed kohaks, mida pidi eeskirjale alluvad kodanikud ajavad asju ja liiguvad turvaliselt vajalikesse kohtadesse — mitte ei ela tunge välja ega võitle elu eest? Kuivõrd tegemist on ühiskonna üldise haigusega, võib ju loota järkjärgulisele, tasapisisele rahunemisele. Koos muu ühiskonna ja teiste nähtustega loksub paika ka liikluspsüühika. Kunagi.

Selle kunagi saabumiseni toimib looduslik valik. Surma saavad need, kes ei tee vahet arvutimängudel ja autojuhtimisel, virtuaalsel ja füüsilisel reaalsusel. Surma saavad käpardid ja närvinõrgad. Aga nad tapavad ju ka neid, keda looduslik valik tahaks pigem tulevaste põlvedena püsimas näha.

Me ei saa seni ka ju tegevusetult istuda, hukkumiste statistika suhtes tuimaks muutuda ja oodata. Kõige vähem maksaks ja kõige lihtsamini teostatav oleks oma plekkmullides mürgeldajatelt anonüümsuse äravõtmine. Kui autode tuuleklaasidele ja/või numbrimärkidele kirjutada juhi täisnimi, kaoks illusioon, et keegi ei saa teada, kuidas ma roolin, nagu jaksan.

Minu teada ei peaks see ka ühtki inimõigust rikkuma — maanteel kui avalikus kohas auto suguse ohtliku relvaga liikuja peaks olema täisnimega esitletud. See distsiplineeriks. See teeks tõenäoliselt liikluspildi maharahustamisel suisa imet. Ken ei nõeluks ja Sven ei pressiks paremalt mööda, Sten ei sõidaks ogaralt ette ja Ben ei muljuks gaasipedaali läbi autopõhja asfalti.

Veidi aeganõudvam, aga see-eest palju vajalikku riikliku majandamise raha sisse toov ettevõtmine oleks mitmekihiliselt kasulik autode konfiskeerimine. Ühest küljest oleks see võte, mida me ju rakendame ka laste puhul: süüdimatu lollikese käest võetakse ära asi, mis osutub tema käes ohtlikuks — et ta ei saaks üle jõu käiva tehnikaimega ennast ja/või teisi kahjustada.

Ajukääbikult tuleb auto ära võtta

Kui teatud eksimusteskoori puhul võetaks lajatajatelt, joomaritelt ja ebaadekvaatidelt auto ära, siis ei saaks nad seda karmi vahendit kasutada enam ei laiamiseks, karjääri tegemiseks ega edule kihutamiseks. Ühest küljest hirmutaks kohene materiaalne kaotus — auto äravõtmine. Teisalt tõstaks loa alatiseks äravõtmine ning pärast auto äravõtmist igaveseks kehtima jääv keeld autot osta meelehaige roolirajaka ees elutee püsti.

Kes on väikelinna või alevi mees, see sinna ka jääb, sest autot avaramasse tulevikku sõitmiseks ei saa ta iialgi. Ka tulevane laste arv on piiratud, kui on teada, et autot see ajukääbik kunagi ei saa. Nii ei paljune piiratud mõistus — ja teiste inimeste lapsed jäävad tema poolt samuti tapmata.

Konfiskeeritud autodest saadav tulu — aga seda oleks pidevalt ja palju! — võimaldaks kontrolli alla võtta need küla- ja metsavaheteed, kus sierra-, mosse- ja mopeedivendadele praegu mingi eeskiri ei kehti. Mitte ainult maapealse politsei juurdepalkamisega ja Lepiksoni unistatud lendsalkade laiendamisega ikka tõepoolest igal hetkel ja igale poole. Konfiskeeritud autodest saadava raha eest saaks maanteedele soetada alalise videovalve.

Ja mitte ainult magistraalidele, vaid ka asulateedele — Eesti on ju nii väike, et ka üsna külavahelised kruusateedki on kaamerate alla võetavad. Neil üksikutel maanteelõikudel, kus Eestis on praegu videovalve, alandatakse silmanähtavalt kiirust ega nõeluta-sõeluta, sest Suur Vend on meiega ja vaenlane ei maga.

Pidevalt valvel videosilm võimaldaks igal hetkel märgata ja tuvastada, kes kui palju sigatses. Ent on veelgi äkilisemaid, üldisemaid ja toimivamaid võimalusi. Satelliidid. Milleks me sputnikuid orbiidile lennutades oma planeedi atmosfääri auklikuks torgime, kui sellest pole inimestele muud kasu kui telejaamade ja telefonikõnede kandumine ümber palli ning sõjapidamine. Satelliitide pealt oleks viimne kui Eesti tee pidevalt jälgitav. Satifotode järgi on talumehed teatavasti heinamaa keskelt oma kadunud pangegi üles leidnud, kui tsiteerida PRIA bossi Jaan Kallast.

Kõik sigatsemised salvestada

Praegu kardavad põldurid ja talumehed noid paljastavaid satifotosid ja sanktsioone põhjustavaid kontroll-lennukite reide. Ent lennuk ja satelliit pole ju mõeldud sanktsioonidehirmus inimeste küürusurumiseks. Lennukeid ja satelliite võiks ja peaks kasutama inimeste hüvanguks.

Teadmine, et taevast vaadatakse päris kindlasti kogu aeg iga su sõitu ning viimne kui sigatsemine on salvestatud, distsiplineerib. Autodele kirjutatud juhtide nimed topeldaksid sama fenomeni maa peal. Nii ehk saaks märatsevate hullude galeriina mürgeldava anonüümse kontrollimatu kaose ohjesse.

Kui nimesildid, kaamerad ja satelliidid on meie julgeoleku teenistusse juba rakendatud ja ostetud, siis edasi läheb paremaks kas või juba seetõttu, et uue põlvkonna autojuhid kasvavad teadmisega, et ükski nende liigutus pole anonüümne. Uue põlvkonna autojuhid saavad endale seoses tehnika umbkiire arenguga ilmselt üsna varsti ka sellised autod, et starter ei allu süütevõtmele, kui juht hingab selle peale promille.

Usutavasti on autosalongis kaikuv kompuutrihääleke “Juht, teie hingeõhk ei võimalda liiklusse tormata, väljuge autost” tõhusam kui praeguste poliitikute paigalmarss ümber joobnud juhtide teema. Teine katse purjuspäi autot käivitada laseb tulevikus limo lukku nagu valesti painatud pin-koodiga mobla või pangakaardi ning lahti tehakse see ainult politseis. Näiteks. Küllap see tulevikus niimoodi ongi.

Ja ehk jääb mõni meist ja meie lastest ka ellu nende helgete päevadeni, mil auto purjus peremeest vastupidi kauboihobusele koju ei vii, mil isikuandmetega autod on nii maa pealt kui taevast lauskontrollitud.