Kui virtuaalse finantsi mull lõhkes, jäi järele umbes üks kolmandik tegelikku krõbisevat. See kolmandik raha pole aga paraku järele jäänud nii, et kõigi rahvakihtide sissetulekust on kolmandik alles. Osa inimeste papp on üsna alles, teistel täiesti läinud.
Alles jäänud kolmandiku sellist jagunemist kipub jäätama tõsiasi, et see rahvakiht, kelle käes raha (veel) seisab, ei lase seda ringlusse. Seisva raha fenomeni poolt välja venitatud langusepõhi on tekitanud peaaegu kõigile meist iseäralikud arvete parklad. Ei ole me kõik ju sugugi tellinud teenuseid ja ostnud asju, mida ei saa endale lubada –oleme vajalikku ostnud arvestusega, et teenistus laekub ja katab kulud. Aga ei laeku.
Ent need, kel seni siiski nutsu leidub, on selle Mogri Märdi kombel sukasäärde surunud – ei julge teist liigutada ning lasevad ringlema-käibima loodud finantsväärtuse roiskuma. Kel ei leidu – kes on kas töö kaotanud või töö on, aga palka ei maksta – sipleb võlavangis. Põrgu, millega patuseid ähvardatakse, on tegelikult siinsamas maa peal – tänane range režiimiga võlavangla on küll trellideta, aga selle eest pidevalt painav.
Enamikul meist on siiski olemas ehitised ja mööbel, raamatud ja riided, autod ja olmeelektroonika. Rahata aegadel peab suutma vaid süüa, toasooja ja autokütust osta – uusi asju ei pea kuhjama. Ja tänu sellele, et hinnalisi reise ei pea ostma, ei sõida ka seagripile vastu. Vaba rahata külanoored ei kima end autode-motikatega puusse ning seoses rumalasti kasutatava raha puudumisega jäävad ka koletulestikud olemata. Nii võib positiivselt mõelda.
Rahata jäänud inimestel ei pruugi alati kohe ka katus pea kohalt ja püksid jalast läinud olla, ent kenas kodus korralikes riietes inimene võib olla uskumatus ummikus. Laen ja liising, elektri- ja telefoniarve, kindlustused ja teenused (näiteks hambaravi, rehvivahetus, veterinaar) – kuidas kõige selle eest maksta, kui su arvete parkla kipub romulaks muutuma?
Hetkeseis on selline, et ringlevat-käibivat pappi vajav inimene ei saa oma katust-kotust müüa või pükse turule tuua, et lastele süüa osta. Sest ka neil, kes tahaksid võib-olla seda katust ja pükse endale, pole raha – küll aga on teenuseid ja oskusi, millega nad võiksid vahetuskaupa teha. Ja liiatigi on abi oma kodu ja armsate esemete ohverdamisest lühiajaline – ilma pideva raharingluseta on need ohvrikroonid peatselt otsas ja seis veel umbsem.