Niisiis, raha on maailmast otsa saanud. Teadmatus, kas ees on kiire või pikaldane tõus – või hakkabki nüüd rahamaailm tiksuma senise asemel kolmandiku tegeliku rahaga – painab rahvast samavõrd kui senise eluviisi õdusalt kiigelt mahakukkumine. Pahatihti saadakse kukkudes veel ka kiigega vastu pead.
Kui virtuaalse finantsi mull lõhkes, jäi järele umbes üks kolmandik tegelikku krõbisevat. See kolmandik raha pole aga paraku järele jäänud nii, et kõigi rahvakihtide sissetulekust on kolmandik alles. Osa inimeste papp on üsna alles, teistel täiesti läinud.
Alles jäänud kolmandiku sellist jagunemist kipub jäätama tõsiasi, et see rahvakiht, kelle käes raha (veel) seisab, ei lase seda ringlusse. Seisva raha fenomeni poolt välja venitatud langusepõhi on tekitanud peaaegu kõigile meist iseäralikud arvete parklad. Ei ole me kõik ju sugugi tellinud teenuseid ja ostnud asju, mida ei saa endale lubada –oleme vajalikku ostnud arvestusega, et teenistus laekub ja katab kulud. Aga ei laeku.
Ent need, kel seni siiski nutsu leidub, on selle Mogri Märdi kombel sukasäärde surunud – ei julge teist liigutada ning lasevad ringlema-käibima loodud finantsväärtuse roiskuma. Kel ei leidu – kes on kas töö kaotanud või töö on, aga palka ei maksta – sipleb võlavangis. Põrgu, millega patuseid ähvardatakse, on tegelikult siinsamas maa peal – tänane range režiimiga võlavangla on küll trellideta, aga selle eest pidevalt painav.
Enamikul meist on siiski olemas ehitised ja mööbel, raamatud ja riided, autod ja olmeelektroonika. Rahata aegadel peab suutma vaid süüa, toasooja ja autokütust osta – uusi asju ei pea kuhjama. Ja tänu sellele, et hinnalisi reise ei pea ostma, ei sõida ka seagripile vastu. Vaba rahata külanoored ei kima end autode-motikatega puusse ning seoses rumalasti kasutatava raha puudumisega jäävad ka koletulestikud olemata. Nii võib positiivselt mõelda.
Rahata jäänud inimestel ei pruugi alati kohe ka katus pea kohalt ja püksid jalast läinud olla, ent kenas kodus korralikes riietes inimene võib olla uskumatus ummikus. Laen ja liising, elektri- ja telefoniarve, kindlustused ja teenused (näiteks hambaravi, rehvivahetus, veterinaar) – kuidas kõige selle eest maksta, kui su arvete parkla kipub romulaks muutuma?
Hetkeseis on selline, et ringlevat-käibivat pappi vajav inimene ei saa oma katust-kotust müüa või pükse turule tuua, et lastele süüa osta. Sest ka neil, kes tahaksid võib-olla seda katust ja pükse endale, pole raha – küll aga on teenuseid ja oskusi, millega nad võiksid vahetuskaupa teha. Ja liiatigi on abi oma kodu ja armsate esemete ohverdamisest lühiajaline – ilma pideva raharingluseta on need ohvrikroonid peatselt otsas ja seis veel umbsem.
Ehk hakkab rahakadumise külgtuules selguma, mida tegelikult kujutab endast see uut tüüpi majandus. Kui nagunii ei jõua ühelgi päeval ka tulistvalu joostes enam ära teha pooltki kavandatut – järelikult pole ehk vajagi pihikut lõhki pingutada, sest raha selle rähklemise eest nagunii ei saa.
Aga mis siis saab? Naturaalmajanduslik kaubavahetus on üks variant. Ainult et – kuidas siis sotsiaalsüsteem ja ühiskassa toimivad, kui me kõik ilma rahata, ostmata-müümata vahetame? Teatud määral saab ka riigiaparaat naturaalmajandada: õlifirmad annavad kiirabile-politseile kütuse, talud koolidele-lasteaedadele toidu, ravimifirmad haiglatele medikamendid – pole mõtet edasi arutledagi, kellelt mida nemad selle žesti eest vastu saavad, sest meie eluajal see loogiline ja loomulik süsteem ilmselt (veel?) toimima ei hakka.
Kodukülas saab küll vahetuskaupa teha, aga ühiskassa peab alles jäänud kolmandiku krõbisevaga ikkagi funkama – seega ei jää ülemaailmsed Rockefellerid peagi oma osata. Samal ajal, kui Barack Obama sõidab nagu indigotõmmu rahuingel mööda maid ja rahvaid, et rahu sõlmides kaubandus ja majandus uuesti käivitada, istuvad Mogri Märdid ja Rockefellerid roiskuvate säästude sukasäärte otsas ja pedereerivad ilusat energia käimalükkamise algatust.
Meie Mogri Märtide kaukarauad suleb lihtne tehe: ahnus+ hirm = ihnsus. Õgigu inflatsioon mu raha kas või pisiväikeseks, teistega ikkagi ei jaga . Ihnsus on raske haigus, mis majanduskriisi eluohtliku tüsistusena hävitab juba toodetud lisaväärtust.
Kui raha ringlusselaskmise asemel – kas või toites-kattes oma “totaalses muutumises” laostunud hõimlasi – kükitatakse säästude otsas, siis hävivad väärtused mitmel moel. Inflatsioon õgib osa. Roiskuv energia kahandab ülejäänu. Liikumine tõmbab uut ja külluslikumat ligi – salvesurumine kahandab. Salves on rotid ja hallitus, augud põhjas ja vargad ukse taga. Piltlikult öeldes.
Kuidas iganes rahata arveldamise ajastul elukorraldus ja ühiskassa tööle hakkab – päris kindlasti eeldab see liikuvat energiat. Energia liikumine tähendab jagamist, nõrgema toetamist, kukkunute püstiaitamist. Iga jagaja võib ju rehkendada sellega, et mida kindlamalt seisavad tema ligimesed ja teekaslased jalul, seda tugevam on tema enese positsioon.
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
