Ei osanud ma muud tarka kosta, kui tuua paralleel viinajoomisega: keegi ei ole end täis joonud nii, et kohe võtab teise pitsi või teise lõuatäie - ikka tuleb see esimene enne võtta. Ehk siis teistpidi öeldes: ei tohi esimest pitsi võtta, siis jääb ka teine-kolmas võtmata. Kasiinos on sama teema: kui esimene münt jääb maha mängimata, ei saa kohe ka järgmist maha mängida. Ainult ignoreerimine aitab sõltlase puhul. Pudelit ei tohi puutuda, kasiino tuledesärast tuleb eemale hoida.  

Ma käisin kasiinos viimati viis aastat tagasi ja sündmuste arengud olid "traditsioonilised": lahkudes paljas kui püksinööp ja täis kui tinavile ning maailma peale veel pahane ka - miks mind niimoodi nöögitakse!? Eriliselt närvi ajas mind fakt, et enne oli pikk kasiinovaba periood. Piisas vaid uksest sisse minna, õlled ette võtta ja hakata vaikselt aparaati "lüpsma". Aga "lüpsis" hoopis aparaat mind. Nagu alati tekib väike eufooria, kui masin "annab", külm õlu läheb järjest magusamaks ja magadki õige hetke maha - selle hetke, mil oleks pidanud lahkuma. Fakt, et krediit on olematuks kahanenud ja kuupalk on nagu niuhti masinasse "topitud" ajab eriliselt hinge täis. Enesehaletsusest teed veel "sada teravat" viimase raha eest ja ongi "pidu" läbi. Eriti nõme tunne oli seal kasiino ees kakerdada. "Kark oli pehme", aga mõistus veel alles, mis minult endalt küsis: kas sa mees oled idioot või? Tead ju ise väga hästi mismoodi need asjad lõppevad! No tõesti osa minust nuttis ja teine naeris...ja kõrvus kumises "finiito papiito". Kas nii siis ütlengi naisukesele?

Varajasemast ajast meenuvad ka sellised olukorrad, mis oleks kriminaalsekski läinud, kui mul poleks labaselt vedanud. Nimelt sain maffiamehelt kesklinnas ettemaksu sularahas - pidime ühte ehitustööd tegema hakkama. See mees ehitas nimelt šašlõkibaare, praegugi veel alles ja kannavad tema nime "Tigran". Teda ennast enam pole, olla maha lastud arveteõiendamise käigus. Maffia värk...Ei taha ette kujutadagi, mis minust oleks saanud, kui ma poleks seda raha viimasel hetkel vastu hommikut tagasi võitnud...See oli vaja kohe firma kassasse panna. Otsa ees oli külm higi ja käed värisesid, sest mängisin ikka konkreetselt tulega.

Tuli maksta "katust"

Kord küsis tuttav, et kuidas ma julgen niimoodi öösiti kasiinodes "möllata" - võidakse ju silm peale panna, kui juhtun võitma ja siis tänaval teha "üks-null". Raske see ju pole kui oled ise tugevas joobes. Isegi imestasin, sest sealt on ka "mäluaugus" lahkutud, viiesajaste kuhjad taskus ja mitte ainult üks kord. Kas mul vedas kogu aeg? Võib olla, aga oli ka üks teine asi: ma maksin "katust". Alati, kui võitsin, viskasin ühele hallipäisele idapoolsete juurtega "kasiinokrahvile" ka midagi. Ta vist sellisest rahast elatuski, istus pidevalt kasiinos. Ükskord siis küsisin: "Kas oled siin miskit organiseerinud?". "Taskuvarastele tegin kohe selgeks, et sind ei tohi puutuda," vastas "Aholl"(õiget nime ma ei teagi). Ühe taskuvarga tundsin ma hiljem ära, kui "Pealtnägijas" Tallinna taskuvarastest räägiti. Ta jäi hästi meelde, sest oli kurttumm ja passis tihti kasiinos minu selja taga, kui automaadil mängisin.  

Ehkki see kasiinosõltuvus oli mulle igasuguseid jamasid kaela toonud, mis ei kannata isegi trükimusta, siis mingi "tõsisem krõks" käis minust läbi alles siis, kui üks töökaaslane äkki kadus. Hiljem sain teada, et ta oli olnud mängur, tohututes võlgades ja end üles poonud...Ja mina ei teadnud sellest midagi, ei osanud aimatagi. Tollest traagilisest loost kirjutati hiljem ka ajakirjanduses.

Praegu võin siin naljagi heita enda "kasiinoseikluste" üle, aga tegelikult tean, et siin kehtib sõltlasele ainult üks reegel: see uks on tema jaoks suletud. Jah,  seda võib teha, aga tagajärjed on teadagi millised. Keda siis süüdistada? Ja teistelegi ei oska muud soovitada, kui proovida tekkinud võlad kontrolli alla (mitte SMS-laenu abil!) saada ja hoida lihtsalt mängupõrgust eemale. Tee või tina, aga see paistab olevat ainuke kindel moodus.  

Kui kaugele jõudis Hr. Sults oma kasiinosaarega? Meelelahutuskompleks pidi  ju nii vägev tulema, et mandril paiknevad kasiinod lähevad kolme nädalaga pankrotti. See lahendaks paljude jaoks probleemi, sest lihtsalt ei viitsi minna nii kaugele. Paljud on loomult laisad, miks ei võiks seda olla ka mängur.