Teatavasti korraldasid Päts ja Laidoner 1934. aasta märtsis riigipöörde, et likvideerida rahva seas populaarsed ja demokraatlike valimiste toel võimule tulevad vabadussõjalased. EVL likvideeriti valesüüdistustega, millest ükski ei leidnud kohtus tõestamist, kuid eesmärk oligi EVL iga hinna eest likvideerida. Nii vangistati aktiivsemad EVL-i liikmed ja juhid.

Kasekamp väidab, et kui juriidilisest vaatevinklist peaks rehabiliteerimine tähendama ebaseaduslikult represseeritutele kodanikuõiguste tagasi andmist, siis on seda vabadussõjalase puhul ammu tehtud, sest riigikogu andis juba 1938. aastal amnestia kõigile, kes 1936. aasta protsessil süüdi mõisteti, ning 1940 taastas Päts oma dekreediga vabadussõjalaste kodanikuõigused, auastmed ja aumärgid.

Kasekamp keskendub siin 1936. a vabadussõjalaste protsessile, kus peateema oli 1935. a 7. detsembri niinimetatud mässukava. Kuidas saab üldse mässata ebaseaduslikult võimule tulnud diktaatorite vastu? Tegu oli vabadussõjalaste püüdega taastada põhiseaduslik kord.

Riigipöörde korraldasid Päts ja Laidoner, mitte vapsid

Kasekamp ei pööra tähelepanu 1934. a Pätsi-Laidoneri riigipöördele, sellele järgnenud EVL-i sulgemisele ja üle 700 vabadussõjalase vangistamisele. Ükski nende vastu esitatud süüdistus, nagu plaaninuks nad 1934. aastal riigipööret ja teinuks koostööd natsidega, ei leidnud 1935. a protsessil mingit kinnitust, kuid EVL likvideeriti ja Päts jäi edasi võimule. Siis tuli vabadussõjalastele otsa veel 1935. a riigipöörde süüdistus, millega suudeti paljud vanglasse saata, mõned isegi 20 aastaks sunnitööle.

Paljud on pidanud vabadussõjalaste 1934. a väidetavat mässukatset suuresti Poliitilise Politsei provokatsiooniks. Vabadussõjalased tuli lihtsalt vangi mõista. 1936. a protsessiks oli Pätsi diktatuur juba nii kindel – ka kohtutes – et võis vabadussõjalased mugavalt valesüüdistustega vangi mõista. 1934. ja 1935. aastal oli veel liiga palju seaduskuulekaid kohtunikke, kes ei nõustunud fabritseeeritud süüdistustega kohut mõistma.

Kasekamp teatab, et 1938. aastal Päts amnesteeris vabadussõjalased. Jah, tõesti, seoses EW 20. aastapäevaga amnesteeriti hulk süüdimõistetuid, teiste seas ka kommunistid, kes asusid kohe riiki kukutama, mis neil teadupärast ka õnnestus – tänu Pätsi otsesele või kaudsele abile.

Seega pole mingit tähtsust, mida tegi kurjategija Päts koos oma kallutatud kohtuorganitega. Ja kui ta oleks tõesti tahtnud vabadussõjalasi rehabiliteerida, siis oleks ta kõigepealt pidanud kuulutama õigustühiseks oma valesüüdistused EVL-i aadressil. Midagi sellist ta ei teinud. Kõik Pätsi võimu ajal kokku klopsitud süüdistused EVL-i aadressil on tänaseni jõus.

"Amnestiale" järgnes hukkamine NKVD käe läbi

Amnesteerimine ei ole õigeksmõistmine! Ja kas pole imelik, et me peaksime leppima Pätsi poolse amnestiaga, kes ise oli ebaseaduslikult võimule tulnud ja ise vabadussõjalased vangi mõistnud?

Huvitav fakt vabadussõjalaste amnestia juures on see, et vaid kaks nädalat enne amnestiat oli Luksemburgis segastel asjaoludel surnud EVL-i juhtfiguur Artur Sirk. Selleks ajaks oli Päts oma võimu juba tsementeerinud, vangistatud vabadussõjalaste perede varaline ja vaimne olukord oli väga kehv, neist polnud enam konkurente. Ega nad saanudki vabadust kaua nautida, paljud neist arreteeriti 1940/41 juba NKVD poolt ja mõisteti surma.

Seega on vabadussõjalaste rehabiliteerimise küsimus vägagi aktuaalne just tänasel päeval. Õieti oleks sellega pidanud tegelema koheselt taasisesisvumise järel. Kahjuks on omaaegsed sotside, Pätsi diktatuuri ja Nõukogude okupatsiooni aegsed valesüüdistused ja mustamine EVL-i aadressil jätnud neile nii musta pleki külge, et paljud ei julgegi nende kaitseks midagi teha. Isegi Kaitsepolitseiameti kodulehel kirjutatakse KaPo ajalugu tutvustavas osas vabadussõjalastest halvustavalt, justkui nad väärinukski repressioone.

Kui me ei suuda tunnistada enda vigu, kuidas saame seda nõuda teistelt?

Kui Eesti riik ise ei suuda oma kunagi tehtud ülekohut heastada, siis kuidas me tohime tahta, et meile endile tehtud ülekohut heastataks? Mina ei jaga Kasekampi arvamust, et tegu on täiesti mõttetu pseudoküsimusega.

EVL ei olnud mingi äärmusorganisatsioon. Nad olid Vabadussõjas Eesti vabaks võidelnud mehed, kes aastaid jälgisid, kuidas tagalamehed aina süvendasid oma võimu, ei hoolinud võidelnud meestest ja tegelesid korruptsiooniga. Nad nägid ette 1940. a sündmusi, mille eest hoiatasid pidevalt oma lehes "Võitlus". Jah, nad olid sõjaveteranid ja nende organisatsioonis oli sellest tulenevalt ka militaarseid sümboleid. See on mõistetav. Nad olid kommunismivastased rahvuslased. Sarnaseid liikumisi, mis püüdsid hoida ära Stalini üleilmset kommunistlikku revolutsiooni, oli ka mujal.

Nad kasutasid sümbolina musta baretti ja tervitasid rooma-tervitusega. See oli tõesti kasutusel ka Itaalia fašistidel ja Saksa natsidel, kuid ka USA koolides lipu tervitusena ja skautide juures. Tuleb meeles pidada, et EVL-i tegutsemise ajal ei pannud natsid ja fašistid veel toime kuritegusid. Hitler polnud veel võimulgi ja alles sai võimule siis, kui EVL-i tegevus oli juba lõppemas. Tol ajal polnud halba varjundit ei sellel tervitusel ega isegi fašismil üldisemas mõttes.

Tollal oli isegi fašism läänemaailmas täiesti aktsepteeritav

Näteks Winston Churchill ütles 1927. aastal, pärast Itaalia külastust: "Kui ma oleksin itaallane, tõmbaksin üll fašistliku musta särgi... Ma olen lummatud, nagu ka paljud teised, signore Mussolini malbest ja lihtsast väljapeetusest ning tema rahulikust ja erapooletust hoiakust nii paljude taakade ja ohtude keskel. Igaüks võis näha, et ta mõtles vaid itaalia rahva jätkuvale heaolule tema mõistes ja sellest väiksemal huvil polnud tema jaoks vähimatki tähtsust... Kui ma oleksin itaallane, oleksin kogu südamest temaga kogu tema võiduka võitluse vältel leninismi kirgede ja elajaliku apluse vastu."

Järgmisel päeval õnnitles The Times härra Churchilli "fašistliku liikumise tõelise olemuse mõistmise eest". 1928 kirjutas Inglismaa suurleht Daily Mail, et Mussolini on "meie ajastu suurim isiksus". Isegi tulevane USA president kirjutas enne II maailmasõda Hitlerist lausa ülistavas toonis.

EVL-il oli eelnimetatud liikumistega, mis sel ajal pealegi ei olnud üldsuse valdava halvakspanu all, minimaalne seos. Näiteks EVL-i juhtfiguur Artur Sirk on öelnud: "Eestil pole vaja ei Hitlerit ega Mussolinit. Eestil on vaja ausaid poliitilisi juhte."

Liitu