PEETER SAUTER,
kirjanik
:
„Pankade teenustasude suhtes mul emotsioonid pea puuduvad või kui ongi midagi, on tunne ambivalentne. On ju loomulik, et teenus peab midagi maksma. Kui ma ise oleksin pank, kas tahaksin siis oma tööd tasuta teha? Ei tahaks. Iseasi kui leht jälle mainib, kui palju üks või teine pank aastakasumit sai, kratsin teinekord kukalt, et kust see kasum tuleb? Kas miljonäride miljonite liigutamisest või miljoni minusuguse vaesuri sentide veeretamisest ühelt virtuaalkontolt teisele ja tagasi? Kui pangas jälle mõni värviline buklett pihku pistetakse, tahaks öelda: „Ärge andke mulle seda, ma ei loe teda nagunii, tõrge on lugeda teie kahtlemata suurepärast kirjandusteost, mis on trükitud palju paremale paberile kui minu tagasihoidlikud luuletused.” Aga teenustasud ja panga kasum. Meid kurvastab vahel, et pankade küllalt kobe kasum seilab üle (ühe või mitme) mere. Aga tuletagem meelde, kas olime õnnelikumad, kui see täitis meie oma Jüride ja Hanneste taskuid. Ei olnud, Me olime omakülameestele kadedad. Raha teeb kadedaks nagunii, ükstapuha, kellele ta läheb.”

MAX KAUR,
majanduse ja juhtimise instituudi prorektor, Tallinna linnavolikogu liige
:
„Warren Buffett on hoiatanud, et igasugused pangad ja fondid elavad teenustasudest, loomata sealjuures väärtust oma klientide tarvis. Hoopis vastupidi — maksate neile nagu loll, aga ikka jääte kõigest ilma. Pole ime, et mitmed analüütikud on soovitanud loobuda pankade teenustest ja otse investeerida, sest nii tuleb kasumlikum isegi pika ajatrendi kohta. 

Ühesõnaga pole Eesti tegutsevate pankade poliitikas midagi uut. Püütakse lõigata isegi pensionäride arvelt. Küsimus pole mitte klientide käitumises, vaid selles, kuidas seda olukorda turul reguleeritakse. Turumehhanismid siin ei toimi. Seni aga olen ka mina klientide hulgas, kes peavad kasutama pangateenust teenustasudest hoolimata.”

IGOR GRÄZIN,
riigikogu liige
:
„Ausalt öeldes eriti ei tee. Küll aga optimeerivad teenustasud minu käitumist sel määral, et iga väiksema rahaliigutuse pärast ma panka ei lähe. Ootan ikka, kuni arved laekuvad parajaks pakiks ja siis maksan korraga. Ja veel: olen konservatiivne inimene ja maksan n-ö käsitsi. Teades, et pean selle eest veidi rohkem tasuma. Aga südamerahu sellest, et maksan igat arvet eraldi, suheldes telleriga (kes ju kah kontrollib minu arveid ja leiab neis vigugi!), on seda ikkagi väikest lisaraha väärt. Kuigi põhimõtteliselt teenustasu ei tohiks olla. Pank teenib oma raha käibelt ja intressilt ning peaks olema õnnelik, kui ma raha tema kätte toon. Aga küllap on see vanade aegade mõtlemine. Ajast, mil pankuritena töötasid Franz Kafka ja August Kitzberg.”

LOONE OTS,
haridusteadlane
:
„On inetu, et Eesti pangad on kehtestanud teenustasud. Pankade tasuta ristkasutus peaks olema pangaautomaadinduse hea tava, mujal suuresti ongi. Eriti olen vastu internetiülekannete teenustasudele. Oma panga sees peaksin mina kui klient arveldama vabalt. Usun, et kokkuhoidlikuma pere rahakotti mõjutavad netiteenuste tasud küll. Meelsasti tooksin mittetulundusühingute näite. Mõni aasta tagasi selgus Eesti loomakaitse seltsi aastaaruandest, et teenustasudeks on läinud ligi tuhat krooni. Sellega oleks saanud nt steriliseerida tänavakassi või osta u 50 kilo koeratoitu. 

Minu kui tänapäeva inimese jaoks on aeg raha. Seetõttu võtan raha sellest automaadist, mis lähemal. Aga iga kord mõtlen tõesti ka üheksakroonisele teenustasule ja tekib negatiivne emotsioon või maakeeli öeldes küsimus: „Mis hea pärast küll?””

ANVAR SAMOST
BNS Grupi juhatuse esimees:

„Lühidalt öeldes, mingit üldist ülevaadet ma oman. Samas ei ole teenustasude pool ilmselt esimene asi, mida minusugune klient peaks panga juures vaatama. Suuremate pankade vahel on need nii või teisiti konkurentsi tõttu üsna ühtlustunud. Tasude asemel vaatan pigem teenuse sobivust ja kvaliteeti. Olen 1994. aastast kasutanud sama panka ja seni teenusega rahul.”

Artikkel on pärit Õpetajate Lehest.