Ka aastatel 1985 kuni 1989 ei osanud noorukid, kes sattusid Tartu linnas KGB kavandatud moraalse terrori alla, arvatagi, et Nõukogude Liit peatselt laguneb. Need noorukid sattusid julgeolekumasina hammasrataste vahele üksnes seetõttu, et nad lugesid kirjandust. Mis oli keelatud. Nagu näiteks “Nimed marmortahvlil”. Lugemine oli karistatav! Kohutav patutegu, kui järele mõelda.
Ma mõtlen sellest praegu, sest sattusin ise kogemata tookord KGB töötluse küüsi. Kuna lävisin omal tahtel inimestega, kellest said punaõiguse paragrahvide järgi kurjategijad. Nad mõisteti süüdi ja saadeti eriarhipelaagi nõukogudevastase tegevuse pärast. Parek, Pesti, Niitsoo ja teised.
1980-ndatel aastate lõpupoole professionaalselt korraldatud KGB-terror vastaliste noorukite kallal, nagu jälitamine, vestlused, ülekuulamised, ähvardused, väljaviskamised, jne, olid mõjusad. Kes hakkas koputajaks, kes lõpetas elu enesetapuga, kui sai teada, et sõber osutus reeturiks.
Rein Veidemannil on tuline õigus: need, kes ei nõustunud punasurvega pressraudade vahel muteeruma rahuliku elu või karjääri huvides kas amfiibideks või amööbideks, olid enesehävitajad. Siiski, mitte kõik “enesehävitajad” ei langenud. Ei moraalselt ega füüsiliselt. Nad elavad meie keskel edasi. Ka seda ei saa mälust kustutada.
Meid ei vaeva hüsteeria, meid vaevab künism, millega kunagised punavõimurid meid tervitavad, üles näitamata vähimatki süümepiina või kahetsust oma toonaste tegude pärast. Kui Eesti rahvas soovib küünikuid taas võimu juures näha, siis on see rahva tahe.
Kahtlen, kas uus Tartu rahu või rahvuslik kokkulepe punaküünikutega on võimalik. Ilma igasuguse hüsteeriata, puhtpragmaatiliselt lähenedes, on endistele punategelastele kasulik kahandada Tartu rahu minevikuvarjuks.
