Kas tahame olla üks visioonitu väikeriik?
Kirgi kütnud nimekirjade koostamine on läbi ning taktikalises valimisvõitluses tehakse esimesi samme. Varsti algab programmiliste seisukohtade hindamine.
Tahaks loota, et diskussioon Eesti uute sihtide osas leiab samuti aset, mitte ei marginaliseeru ahvatlevate valimislubaduste kõrval. Rahval on oluline teada, mis suund pärast seniste suurte eemärkide täitmist võetakse.
Kui pikaajaline plaan selge ei ole, või kui sellest aru ei saada, on inimestel väga raske hinnata ülejäänud poliitilisi ideid lühemas perspektiivis. Eesti tulevikuvisioon peaks seetõttu olema üks tänavuste valimiste võtmeküsimustest.
Kuna inimene ei ela ainult leivast, tuleb lisaks rahva materialistlikele vajadustele arvestada ka eksistentsiaalsete mõtete ja ideaalidega. Kaugeleulatuva sihi seadmine vabaduse saavutamise ja esmase demokraatliku arengu järel on seega paljuski filosoofiline teema.
Kogu rahvast haarava visiooni kohta peaks saama öelda, nagu president Meri ütles kunagi laulupeost rääkides: "Laulupidu ei ole moeasi. Laulupidu on südameasi".
Selline sihiseadmine pole praeguses poliitilises kontekstis muidugi lihtne, sest Eesti poliitika on muutunud ülemäära pragmaatiliseks. Suur eesmärk peaks aga olema lennukas ja inspireerima inimesi, mitte rahuldama hetkel aktuaalseks muutunud igapäevavajadusi. Samas ei tohiks see kalduda utoopiasse, et ideed ei tunduks ebareaalsetena. Lahendus tuleb leida usutavate uskumiste pinnal.
Üks väljakutse peitub veel selles, et Eesti rahva üldised arusaamad elu põhiküsimuste ja ideaalide osas pole selged. Ühiskondlikke protsesse vaadeldes tundub majanduslik heaolu olevat ainukene “jumal” ja rahvast ühendav eesmärk. See on osalt mõistetav, sest pika okupatsiooniperioodi ajal tundus heaolu (vabaduse järel) suurima võimaliku sihina. Ka mitukümmend aastat hiljem on sellele keskendumisest raske lahti saada.
Vaba rahvas vajaks aga uut, selget ja mõtestatud sihti. Muidu oleme nagu koerad, kes aiast pääsedes ei tea, mida teha ja kuhu joosta. Koerad hakkavad tavaliselt ennast lakkuma, kuid inimeste jaoks on selline heaolukeskne eneselakkumine vast liiga väike eesmärk.
Selleks, et visioon annaks inimestele pühendumisväärse sisu, peaks ta füüsiliste vajaduste täitmise kõrval haarama inimest tervikuna, nii hingeliselt kui vaimselt. Lisaks rahva säilimisele ja majanduse edukusele oleks vaja lahti mõtestada intellektuaalsed, emotsionaalsed ning eelkõige olemuslikud eesmärgid.
Kui me juba igapäevatöö puhul vajame tähendusrikkust ning ei rahuldu hea füüsilise keskkonnaga, siis kes tahaks elada riigis, millel puudub mõte ja tähendus?
Vaimset dimesiooni sisaldava tulevikuvisiooni leidmine on aga komplitseeritud küsimus, sest filosoofia ja usu valdkond pole Eesti ühiskonna tugevaim külg. Eksistentsiaalsed põhimõtted on lahti rääkimata ning ühiselt aktsepteeritavaid seisukohti elu põhiküsimuste osas ei leidu.
Viimaste religiooniuuringute kohaselt on usk Eestis privaatne teema ning laiem diskussioon puudub. Inimesed üritavad elupilti erinevatest “juppidest” ise kokku panna, kuid üldjuhul suurema süsteemita.
Seega tekib küsimus, kas me saame Eesti riigi ja rahva inspireerivast tulevikuvisioonist rääkida, kui me ei oska vastata küsimusele, mis on inimelu mõte ja eesmärk? Kas on üldse võimalik asetada rahvale suurt sisukat sihti, kui meil pole ühiskondlikku arusaamist inimese olemusest? Nendest teemadest tuleks avaliku diskussiooni vormis rääkida, sest muidu pole meie rahvuslik areng mõtestatud ega loogiline.
Toon paar näidet. Praegu on meie elukorralduse aluseks usk ateismi, mille järgi inimestest kõrgemat autoriteeti olemas ei ole. Selline baasveendumus on domineeriv sellest hoolimata, et Euroopa väärtuste uuringu kohaselt on Eestis ainult umbes seitse protsenti veendunud ateiste.
Tuginedes Suure Paugu ja evolutsiooni teooriatele lähtutakse arvamusest, et elu on juhuslik ning ei oma mingit mõtet. Inimene on loom, kes on välja arenenud ahvist ning tema ainukeseks eesmägiks on ellu jääda ja paljuneda. Surmaga lõppeb kõik ja pärast pole enam midagi.
Kui elule selliselt vaadata, pole Eestil loogiliselt võttes tulevikuvisiooni vaja. Elu on võitlus, kus tugevam jääb ellu ning sedagi ainult loetud kümnenditeks. Milleks sel juhul elada, areneda, majandust edendada, vabadust kindlustada, nõrgemate eest hoolitseda, inimlik olla ja järglasi soetada? Kas selleks, et ühte põlvkonda teise järel mõttetult manala teele saata? Tundub absurdne.
Käärid tekivad sellest, et väärtused, millega me harjunud oleme, tulenevad Euroopa kristlikust kultuuriruumist. Sellise kultuuriruumi aluseks on aga inimestest kõrgema autoriteedi tunnetamine.
Eestis on kõrgema autoriteedi olemasollu uskuvaid inimesi Euroopa uuringu andmetel ligikaudu 42 protsenti rahvast. Kõik ei ole küll kristlased, kuid domineeriv osa pooldab kristlikku õpetust. Seda näitab 2010. aastal tehtud Saar Poll uuring “Usust meie elus”, mille järgi 69 protsenti usku tähtsaks pidavatest inimestest on kindlad Kristuse jumalikkuses.
Kristluse järgi on kõik, ka Suur Pauk, tekkinud intelligentse ja inimtunnetuse piiridest väljaspool asuva Looja tahte kohaselt. Inimene on “sünnitatud” samal põhjusel, miks inimesed ise tahavad lapsi – armastusväärseks suhteks. Samuti on maailm kohandatud inimesele sobivaks elukeskkonnaks, nagu inimesed loovad tingimusi oma järglaste kasvamiseks. Elu mõtteks on armastus, eelkõige inimese ja Looja vahel ning samuti kogu ülejäänud loodu suhtes. Surmaga inimese eksistents ei lõppe, vaid muudab vormi.
Selliste kristlike inimese jaoks on perekond, kogukond, rahvas, riik, rahvusvaheline koostöö, ühiskonna areng ja tulevikuvisoon olulise tähendusega. Neile annavad elu mõte ja perspektiiv selleks aluse.
Kolmanda grupi moodustavad Euroopa uuringu andmetel inimesed, kes ei pea ennast ei ateistideks ega usklikeks ning liigitavad ennast seetõttu mitteusklikeks inimesteks. Nende osakaal Eestis on 51 protseni.
Kas tegemist on eluküsimustele veel vastuseid otsivate või selle teema oma mõttemaailmast välja lülitanud inimestega, on raske öelda. Mõtlema paneb aga fakt, et suur protsent Eesti elanikkonnast ei oma kindlat seisukohta elu mõtte ja eesmärgi osas. Tekib küsimus, kas neil sellisel juhul on õigust kaasa rääkida riigi ja rahva arengus, sest pole ju teada, milline on nende arusaam pikemast perspektiivist.
Avalikuks diskussiooniks igal juhul pinnast on.
Võib-olla ei pea sekulaarne riigiaparaat nii põhimõttelistesse asjadesse üldse sekkuma? Vaja ikkagi oleks, sest inimtegevuse aluseks on alati mingi filosoofiline vundament. Teadvustatult või teadvustamata.
Praegu tekib näiteks loogiline küsimus, et kui ateismi pooldajaid on riigis kõigest seitse protsenti, miks selline elukäsitlus riigikorralduses domineeriv on? Seda enam, et ühiskonnas on väärtustatud vabadus, inimene, riik, koostöö ja majanduslik heaolu, mis omab tähtsust ainult siis, kui elul on eesmärk ja sügav mõte. Siis on loogiline hoolitseda selle eest, et inimestel oleks koos hea eksisteerida - ja mitte ainult ühe rahva piires, vaid maailmas tervikuna.
Diskussiooni elu põhiküsimuste üle oleks Eestis kindlasti vaja, sest segadus tundub üsna suur olevat. Kui arvestada faktiga, et inimesi ei tee õnnelikuks pelgalt raha ja hüvede rohkus, vaid eelkõige arusaamine oma elu tähendusrikkusest ja missioonist, on avaliku arutelu vajadus veelgi suurem.
Hea oleks, kui eestlasi seoks midagi enamat kui majanduslik edukus. Hea oleks ka see, et Eesti tulevikuvisioon baseeruks sügavatel vaimsetel väärtustel.
Samas tuleb meil muidugi küsida, kas me ühiskonnana sellise idee määratlemiseks valmis oleme? Kas me suudame tunnetada elu mõtet ja tähendust ning leida rahvusliku identiteedi ja kutsumuse? Või jätkame pimesi keskendumist väikestele pragmaatilistele eesmärkidele?
Kas me näeme argiaskeldustest ja oma huvidest kaugemale, või oleme ikkagi üks visioonitu väikeriik?
