Kas suudame Eesti maad ja lippu hoida?

Eesti lipp, Eesti hümn. Maastik — sinine taevas, must metsaviirg, lumevalge maa, kust kohati kumab läbi must küntud põld — meie põline leivaandja. Inimene Eesti lipuga. Must jõud raevukalt lippu tema käest ära kiskumas.

Kas õnnestub lippu päästa? Oleme ju seda suutnud. Kuid ei! Must vaenujõud kaob koos lipuga silmist, inimene jookseb teisele poole. On ta eestlane? Ei, vist mitte, kannab afropatse. Ta püüdis lippu hoida, sest ta rajas oma kodu Eestisse, kuid ta ei suutnud seda, sest Eesti ei ole tal sügaval südames.

Üle tühja välja kõlab veel „Mu isamaa on minu arm“ — meie südamehümn. Kui kaua veel kõlab? Kus on inimesed? Kas me ei täidagi kogu maad? Sellised mõtted valdasid mind, kui vaatasin Fideelia-Signe Rootsi videot „Eesti lipp“.

Meid on vähe. Sündivus on madal. Läbi aegade on meie maad vallutatud, ja need ohud ei ole kusagile kadunud. Meie oma poliitikud kemplevad, sest raha ja võim on neile pähe löönud — selle asemel, et targalt ja ühtselt riiki juhtida. See video meenutab meile ohu märke.

Öölaulupeol küsis üks laps: „Kas kogu eesti rahvas on siin laulupeol?“ Kas lähebki lõpuks nii, et meid on vaid üks lauluväljakutäis? Ei. Mitte mingil juhul ei tohi kaotada lootust! See ei lähe nii! Kuid selle nimel tuleb tööd teha.

Hiljem sain teada, et paljud inimesed tõlgendavad seda videot lipu rüvetamisena. See on kurb. Head inimesed — süvenege sellesse, mida te vaatate! Süvenege ja mõelge! Ärge tehke ülekohtuseid järeldusi. Tähtis on mõista sõnumit.

Vääritimõistmiste pärast oli autor sunnitud selgitama, mida ta oma videoga mõtles. Mul on hea meel, et sain kõigest õigesti aru, ja loodan, et arusaajaid on palju — siis suudame oma lippu ja oma kodumaad kaitsta.