Kas surnuks piinamine on lahe?

Tõrvatilk võib rikkuda pütitäie mett. Kui seda kujundit kasutada ühe osa inimeste kohta meie ühiskonnas, siis pole juttu “tilgast” vaid kapatäiest ja tegu pole enam tõrvaga vaid millegi hoopis võikama ollusega… Tubli annuse seda “ollust” lisas hiljutine Pärnu Maakohtu otsus. Selles mõisteti õigeks kolme kutsika ja nende ema, saksa lambakoera, hoolitsuseta jätmiseses süüdistatav Marge Arumäe.

Koeraomaniku tegevusetus põhjustas kutsikate surma ja nende ema eluohtliku (mädanevad suured haavandid, milles juba elutsesid vaglad) seisundi. Tänu naabrite sekkumisele ja arstide pingutustele suudeti koera elu päästa.

See võigas lugu juhtus ammu. Toona, 2010. aasta suvel, mõistis Pärnu Maakohtus Marge Arumäe õigeks. Otsus kaevati edasi ja kõigi instantside kohtud mõistsid Arumäe õigeks. Üsna loomulik, et selline lugu riivas rängalt paljude inimeste õiglustunnet. Sestap algas kohtusaaga otsast peale ja jätkus teistkordselt Pärnu Maakohtus. Toona lubati otsus teha läinud aasta maikuu jooksul. Aga otsustamine oli nii raske, et alles tänavu 17. jaanuaril mõisteti Arumäe taas õigeks.

Endastmõistetavalt sunnib selline asjaajamine mõtlevat ja haritud hingega inimest küsima: “Mis toimub?”

On kaks olulisimat fakti, mida kohtuotsuse tegemisel mingil juhul poleks tohtinud piisava tähelepanuta jätta: Koera ja surnud kutsikate omanik oli Marge Arumäe. Ja teine fakt, et imekombel elule päästetud koera seisund oli ülimalt jube. Aga on veel süüd raskendavad asjaolud, mida kohus oleks kindlasti pidanud arvestama: kõigepealt fakt, et Arumäe ei tunnista oma süüd, olgugi, et karistus oleks naeruväärselt tühine. See näitab veenvalt, et kohtualune pole oma kuriteo suurusest aru saanud ja on ka edaspidi võimeline julmusteks. Teine raskendav asjaolu: Arumäel oli piisavalt aega oma südametunnistuse äratamiseks ja vaevlevatele loomadele appi kiirustamiseks. Aga inimlikkus ei ärganud, tuju oli ilmselt hea ja uni magus kogu selle aja, mil loomad piinlesid.

Kolmandaks on paljukannatanud koer praegu elus vaid imelise juhuse tõttu ja sisuliselt on Arumäe koera surmamõistja. Neljas raskendav asjaolu tuleneb faktist, et lemmiklooma võtmine enda vastutusele pole kohustuslik kuid Arumäe ei kasutanud seda õigust. Aga on veel üks põhjus, miks õigeksmõistev otsus on taunitav. Et naabrid avastasid piinleva looma viimsel hetkel on kindlasti erandlik juhus, pime õnn. Me ei tea, kui palju õnnetuid loomi üle meie maa on julmurite ohvrid, kui paljud heitlevad ka praegu oma viimset surmaheitlust ja kui paljud on juba julmal kombel surnuks piinatud.

Avalikkuse ette toodud jubedused on meie ühiskonna barbaarsuse jäämäe veepealne osa. Kui kohus teeb Marge Arumäe suhtes õigeksmõistva otsuse, annab see kõigile sadistidele, vastutustundetutele ullikestele ja egoistlikele julmuritele signaali, et kaitsetule olevusele piinarikka surma põhjustamine on ühiskonna poolt igati aktsepteeritav tegu. Kõige selle valgusel mõjuvad Pärnu Maakohtu õigustused hämava sofistikana. Et võtta võimalused ajada sellist häma, tuleks kindlasti muuta loomakaitseseadust. Karistused tuleb muuta palju rangemateks. Kontroll tõhusamaks.

Tuleb lõpetada senine anarhia, maad pole vaja täita koerte ja kassidega. Lemmiklooma võtmiseks tuleks hankida luba ja see peaks maksma korraliku summa, nende paljundamise luba peaks olema ainult kutsutud ja seatud organisatsioonil ja neid tohiks hankida vaid selle organisatsiooni kaudu. Organisatsioonil peaks olema ülevaade levitatud lemmikloomade saatusest. Ühiskonna arengut saame hinnata selle järgi, kui suurt aukartust tunnevad selle liikmed elu ees. Praegu oleme metslased.