Meie aga suuname pilgud parema meelega eemale, kui et rääkida sellest, kuidas suur Idas elav karu käib meiega ümber. Samal ajal kui Soome vabaneb vähehaaval soometumisest, soometub Eesti tema asemel.

Eesti ajakirjanikud on olnud edukad viimaste kuude jooksul, kui nende eesmärk on olnud jääda kohalikel valimistel munitsipaalküsimuste juurde. Täiesti normaalselt funktsioneerivas ja teiste suurte probleemideta rahulikus ühiskonnas - nagu näiteks Taanis - on õige nõnda talitada. Et jäädakse selliste teemade ringi juurde, nagu augud tänavas ja linna eelarve jne.

Süveneb aga tunne, nagu suurtest küsimustest kõneleda pole praegu hea toon. See pole soovitud. Ei ole näiteks juttu haldusreformist ja eriti veel alternatiividest sellisele haldusreformile, mida üritatakse kohalikele omavalitsustele ülevalt peale suruda.

Püüa sellele vastu seista, ehk rääkida riigihalduse suurest plaanist ning süsteemi loogikast, mis puutub suhetesse kohalike kogukondade kodupaikade ja keskvõimu vahel kõige põhimõttelisemal tasandil! Šveitsis, selle asemel on kantonitel kogu võim (ja arvestatav osa rahast), mis pole konkreetselt konföderatsioonile delegeeritud. Kantonid või õigemini kohalikud elanikud kohtades kus eksisteerib pikaajaline esivanemate jalajälg ja traditsioon saadaksid Liidunõukogu seenele, kui selle ametnikud püüaksid seletada jõuvõtteid kasutades, et üks või teine kohalik omavalitsus lihtsalt peab koonduma teisega ja lakkama olemast. Šveitsis kuulub rahvale õigus hääletada referendumil iga seaduse ja otsuse üle, mille Liidukogu on vastu võtnud.

Kui valimiskampaania arutelu on keskendunud valdavas osas kolmele-neljale teemale (Keskerakond hea või Keskerakond paha, palagani ilmingud Tallinnas versus võimalus debateerida täiskasvanute moodi, korruptsioon, ning eelpoolmainitud argised ja reaalsed kohaliku tasandi administratiivsed probleemid koos küsimusega vastavate lahenduste maksumuse kohta), siis millest on täiesti üle libisetud on Vene kaart.

Ma ei pea silmas Eesti-sisest dimensiooni, stiilis “eestlased Nõmmel ja muukeelsed oma vastavates enklaavides” ega etnoste suhted ja integratsioon, vaid rahvusvahelist tasandit. Pärast seda kui Interpol kuulutas Eerik-Niiles Krossi rahvusvaheliselt tagaotsitavaks - üks päev enne valimisi Eestis - on selge kui allikavesi, et Venemaa sekkub Eesti siseasjadesse, ja et ametlik Venemaa on annab sellega “endorsement’i” Edgar Savisaarele - tähendab heakskiidu ja toetuse.

Eesti avalik-õiguslik meedia on edukalt vältinud piiriküsimust viimastel nädalatel, s.t. karust ei räägita. Igatahes mitte selles kontekstis, muidu rikub lepingu sõlmimise veel ära. Mis tähendab mulle aga meedia kallutatust, mitte meediavabadust. Kui Venemaa president Vladimir Putin andis 7. oktoobril korralduse Venemaa välisministeeriumile allkirjastada piirileping Eestiga, oli see automaatselt teemaks nr. 1 Eestis töötavatele väliskorrespondentidele. Sama õhtu Aktuaalses Kaameras mainiti seda uudist aga vaid vilksamisi, ja mis veel kummalisem, Astrid Kannel hüppas teemast üldse üle ühe lausega, seda siis saates, mis kannab nime Välisilm!

Et Nõukogude impeerium oli etnoste ja rahvuste hävitaja ja väljajuurija, seda teavad kõik. Meenutagem näiteks Robert Conquesti raamatut “Rahvuste tapjad” küüditatud rahvuste ja etniliste gruppide kohta NSV Liidus. Nõukogude Liit andis kabelimatsu ka mitmele soomeugri hõimule möödunud sajandil, või on viinud nad asendini, kus üks jalg on hauas ja teine banaanikoorel.

Ka “uus” Venemaa jagab järjest ebasõbralikke nätakaid. Seda tšetšeenidele, Georgiale ja tagasihoidlikumal viisil äsja Leedule. Teistele jala taha panemiste tervikkataloog on sellest muidugi detailsem.

Kes arvab, et Venemaa annab meile rahu pärast piirilepingu jõustumist võib edasi unistada! Jääb mõistusele kättesaamatuks, miks meid valitsevad ringkonnad kavatsevad Eesti territooriumi loovutada säärasele Venemaale, kahjustades sealjuures õiguslikku põhialust, millel EV seisab.

Kui saaksin esitada tänaõhtusel ETV linnapeakandidaatide debatil vaid ühe küsimuse Valdo Randperele ja Erik-Niles Krossile (tegelikult küsiksin veel parema meelega Marko Mihkelsonilt ja Urmas Paetilt), kõlaks see nii: kas Eesti kavatseb jääda oma kavatsuse juurde sõlmida piirileping Vene Föderatsiooniga Tartu Rahule viitamata? Või kas IRL on Jekyll ja Hyde, kes valimiskampaania huvides mõistab trammipeatuses Moskva hukka, kuid tuleval nädalal või järgmisel kuul haarab sulepea järele, et endiselt anda oma heakskiit ja toetus piirileppele?