Ennekõike ollakse pahased selle pärast, et Päts andis Eesti riigi liiga kergekäeliselt ära, oli liiga järeleandlik ega kasutanud kõiki võimalikke vahendeid riigi päästmiseks.

Teatavasti ei avaldanud Päts mingit protesti, kui venelased baaside ja riikidevahelise sõpruse lepet rängalt rikkuma hakkasid. Näiteks toodi Eestisse palju rohkem punaväelasi, kui lepingu järgi lubatud oli. Samuti uputati Eesti laevu, tulistati alla Eesti-Soome vahel lennanud lennuk, rikuti provokatiivselt õhupiiri ja esitati Eesti vastu alusetuid süüdistusi (näiteks seoses Poola allveelaeva Orzel põgenemisega), kuid mingit Eesti poolset protesti sellele kõigele ei järgnenud.

Muidugi peab mainima, et lepinguid rikkus esimesena siiski Nõukogude Liit, mitte Eesti. Kuid see ei vabanda Pätsi käitumist.

Juba alates 1934. aasta 12. märtsi põhiseadusevastasest riigipöördest, millega Päts võimule tuli, kehtestas ta Eestis autoritaarse riigikorra, üheparteisüsteemi, kus parteilased olid priviligeeritud klass. Samal ajal aga represseeriti põhiseadusliku korra eest võitlevaid opositsionääre ja saadeti lausa sunnitööle.

Paljud neist olid mehed, kes olid Vabadussõjas Eestile vabaduse kätte võidelnud ajal, mil paljud hilisemad poliitikud tagalas värisesid. Nüüd aga tehti neist kodanikest Pätsi soovil riigivaenlased ja reeturid. Selline käitumine oli ju iseenesest Eesti vaikne ettevalmistamine peagi saabuvaks Stalini riikliku terrorisüsteemiga liitumiseks.

Nii vahetus 1940. aastal Eestis üksnes üks autoritaarne võim teisega. Ja nagu autoritaarsete riigikordade puhul kombeks on, otsustas siingi rahva asemel üks juht. Selleks juhiks oli Päts.

Kindlasti ei oleks ükski Pätsi samm riigi kaitsmiseks Eestit päästa suutnud, kuid vähemalt oleks selline käitumine näidanud selgelt rahvusvahelisele üldsusele, et Eesti riik ei alistu vabatahtlikult Nõukogude Venemaa survele. Päts valis aga täieliku alistumise tee. Kas selles mängis mingit osa ka Pätsi vene päritolu, õigeusklikkus, tulusate ärisidemite omamine Nõukogude Liiduga või koguni võimalik (varasem?) agendi roll, on iseasi.

Igatahes, kui tuli käsk Kaitseliidult relvad ja rahvalt raadiod ära korjata, tehti seda kuulekalt. Lisaks püüti rõhutada Eesti toetust Punaarmeele. Oleks aga hoopis tulnud rõhutada Eesti neutraliteeti, saata rahvusvahelisele üldsusele iga kord protestikiri, kui Nõukogude Liit rikkus järjekordselt lepinguid või tegutses sihilikult Eesti vastu. Lõpuks oleks tulnud korraldada mobilisatsioon ja mingilgi määral vastu astuda.

Me ei oleks muidugi Punaarmeed võitnud, kuid vähemalt oleksime selgelt näidanud, et me ei liitunud vabatahtlikult Nõukogude Liiduga. Pealegi olid president ja sõjavägede ülemjuhataja andnud vande, et nad seisavad Eesti riigi eest.

Sõjavägede ülemjuhataja Johan Laidoner kinnitas veel 1939. aastal Soomes (samal aastal algas Soome ja Nõukogude Liidu vaheline Talvesõda), et “Eesti sõdib sõja korral Soome kõrval.” Kuid tegelikkus oli sootuks teine — Eestis asunud Punaarmee baasidest tõusid lendu lennukid, et Helsingi linna pommitada ja tsiviilelanikele surma tuua.

Veel 23. septembril 1939 teatas Laidoner Eesti raadios järgmist: „Kui meie rahvale peaks kallale tungitama, siis on sõda! Siis kaitseme end niisama kindlalt nagu Vabadussõja päevadel.“ Eks rahvas uskus oma juhte ja nende lubadusi. Mis aga tegelikult juhtus, oli rahvale suur šokk, pettumus ja õudus.

Oma eelnenud kõnedes oli ka Päts alati väga sõjakas olnud ja lubanud igal juhul “igale vaenlasele viimse veretilgani vastu seista” (Pätsi kõnest). Miks ta nõnda oma rahvale valetas ja oma sõnade järgi ei tegutsenud? Selle asemel, et riiki ja rahvast kaitsta (või vähemalt hoiatada naisi ja lapsi selle eest, et Eesti riik oma kodanikke ei kaitse, vaid võtab veel enesekaitserelvadki käest ära ja laseb siis relvitut rahvast rahulikult küüditada ja tappa), asus Päts hoopis oma elu päästma.

Nimelt saatis ta oma poja USA saatkonda viisa järele, et perega Eestist põgeneda. Seda talle ka lubati, kuid selleks ajaks olid punased võimumehed eesotsas Vares-Barbarusega kehtestanud riigist väljasõidu keelu. Nii tegutses siis vande andnud, Eesti rahvast palavalt (sõnades!) armastanud president Päts.

Tasuks teenete ja alistuvuse eest sai president Päts Nõukogude Liidu personaalpensionäri staatuse kuni oma surmani. 1940. aastal, kui ta eravagunis N. Liitu saadeti, topiti rong Oru lossi keldrist võetud head-paremat kraami täis. Kui veidi hiljem eesti rahvast küüditati, läksid nad näljastena loomavagunites, mingist personaalpensionist rääkimata.

Oma elupäevad aga lõpetas president, kes kunagi oli oma kalli rahva haigeks kuulutanud ja “vaikiva ajastu” kehtestanud, ravialusena Nõukogude Liidu vaimuhaiglas. Muide, eesti rahvas ei saanudki väga kaua Pätsi põetamist nautida ja haige staatust kanda. Juba 1940. aastal võimule tulnud kommunist Vares-Barbarus kuulutas eesti rahva taas ametlikult terveks ja tühistas ühtlasi ka Pätsi seadusevastaselt kehtestatud “igavese kaitseseisukorra”. Kas pole need kummalised ajaloo uperpallid?

Pätsi alistuva käitumise mõjud on väga teravalt tunda ka tänapäeval. Tema käitumise tõttu võivad paljud väita, et Eestit ei okupeeritudki ja et Eesti astus vabatahtlikult Nõukogude Liidu koosseisu. Kuna Eesti riik pole julgenud Venemaalt mingeid okupatsioonikahjusid sisse nõuda, jääb vägisi mulje, et ka Eesti juhid kahtlevad okupatsiooni toimumises ja kardavad selle küsimusega rahvusvahelisse kohtusse pöörduda.

Ilma ühegi lasuta alistumise ja rahva ohverdamise tulemus on ka see, et rahva hinges on siiani palju kibestumist ja sappi. Oldi ju valmis oma riiki kaitsma, nagu seda tehti Vabadussõja ajal. Omade ja võõraste tehtud, heastamata ülekohus ei lase eestlastel veel nii pea ajalukku valutult suhtuda.

P.S. Tegelikult ei saa me rääkida Pätsist kui Eesti esimesest presidendist, sest ta tuli võimule põhiseadusevastase riigipöörde toel. Nii tema presidendistaatus, kui ka tema kehtestatud põhiseadus olid (ja on) ebaseaduslikud ja kehtetud. Oleks aeg seda ka tegelikult tunnistada ja sellest tulenevad ümberkorraldused teha.