Kui tänapäeval isegi majad seotakse külgsuunas nagu näiteks Liivalaia tänavas, ei vaata keegi üles — ka ülaserva pidi majad ei haaku ega näe ilusad välja.
Veelgi enam — levivad “kummargil majad” (kalle tänava suunas) ja taeva suunas laienevad majad, vt endise A/Ü maja kohale kerkiv “põskedega” monstrum. (Tekib küsimus, irooniline muidugi, miks “põskedega” ei ole mindud üle Kunstiülikooli katuse, või jäeti see tegemata austusest kooli vastu, kust maja projekteerija on hariduse saanud? Parim maja praeguses Eestis oleks ehk tagurpidi pööratud püramiid?)
Tallinna mereäär on solgitud. Pürgimus merele teeb vististi inimese meeled segaseks — juba selline peene stiilitajuga inimene nagu Jaak Jõerüüt oli valmis selle asemel, et miinisadamat linnast välja viia, seda Koplis edasi pidama. Või väänasid kalestunud ministeeriumiametnikud ta pead vales suunas? Miks mitte Paldiski, Loksa, Sillamäe?
Ei mingit diskussiooni
Kõrgid on arhitektid kogu aeg olnud. Varem aga oli neil tahtmist diskuteerida, enam mitte. Võtame kasvõi Künnapu — kui jutukas ta Vene ajal oli! Nüüd teeb maja valmis, aga arutelul n-ö ei osale.
Ütlen seda muigel sui, kuid — öelda oleks tal ju palju: miks ta projekteeris Viru keskuses ainult Pärnu mnt poolse külje vaadatavaks (st esteetiliseks), miks ta jättis Laikmaa-poolse külje tagahooviks, miks ta ei teinud Kaubamaja ja Viru vahele maa-alust tunnelit, miks ta tegi tunneli õhku, miks ta ei arvestanud, kuidas näevad välja Kauba- ja Postimaja (kuigi need on ehitatud 20aastase vahega, üks 1960 ja teine 1980, tunduvad nad praegu juba üsna ühest ajastust pärinevat) ega harmoniseerinud Viru keskust kuidagi nendega? Kas ta arvab, et punased metallkonstruktsioonid või tornike katusel teevad ilmetu kastmaja vastuvõetavamaks jne.
Viru keskuse ebaõnnestunud välisilmet võiks ehk põhjendada sisemise ruumiloogika vajadustega, paraku pole seal sees orienteerumine samuti lihtne, vastupidi — kaunis ebaloogiline. Samas Künnapu-Padriku Sampo panga maja on modernne ja harmooniline ja sobib ka oma koha peale oivaliselt.
Vaikiv ajastu
Olen Ülo Peililt küsinud, miks ta projekteeris Kuressare linnasüdamesse räästata mahutunnetuseta maja; vastust pole saanud (samalaadse maja tegid Kuressaarde ka Alver&Trummal). Elo Toomik projekteeris taas ühe maja selliselt, et vesi rõdudelt ei jookse mitte vihmaveerenne pidi tänavale, vaid madalama mahu konstruktsioonidesse ja sealt tuppa. Kas oli ikka vajalik elanike elust pidev häppening teha?
Arhitektid on otsustanud vaikida, ka üksteisele otse ei öelda — nii jätkubki lagastamine. Veelgi enam, nad annavad küsitavatele objektidele isegi preemiaid: mäletamist mööda sai Puusepp Ühispanga hoone eest kunagi mingi preemia ja Kuressaares anti 2003. aasta ehitise preemia just sellele “roostes katusega” majale, mille Alver&Trummal tegid; isegi Lilian Hansar oli selle poolt, kuigi esindab uustraditsionalismi ja suutis säilitada Vene ajal Kuressaare mittesotsialistliku näo. See Ferrumi kaubamaja ei kujuta mingit uut kvaliteeti ega sobi arhitektuurselt ega ehituslikult linna keskele, kuigi just nii põhjendati.
Ametnike stampvastus
Arhitektid pole kõiges süüdi — õige. Veelgi suuremad süüdlased on planeerimisametnikud. Nende viga on selles, et neile pole püha üldise huvi eelistamise printsiip: üldine huvi peab olema alati kõrgemal kinnisvaraarendaja huvist. Aga nii see elus pole. Et ametnikud seda ei unustaks, võiks nende käeseljale tätoveerida: eelista alati üldist huvi üksikule; kui arendaja huvi langeb üldisega kokku, lase asi läbi, kui ei, pea kinni! Või ehk veel parem peopesale, siis meenub vast peopesa sirutades, kuidas olla.
Kui eelmine ettepanek on loomulikult tehtud huumoriga, siis järgmist pean täiesti tõsiseks: iga maja küljes peaks olema sildike (kui vask, siis piisavalt kõrgel, et vasekogujad kätte ei saaks), kus kirjas arhitekt ja ehitaja.
Ilmselgelt pole üldistes huvides Meka püha kivi meenutava Viru hotelli juurdeehituse püstitamine. Kui see tuleb, on tallinlastel halvem olla. Samas näitab see juhtum, et seadusandlus on lõpuni välja arendamata ja selles leiduvad “põrsaaugud” või “kassiluugid”, kust libedakarvalised arendajad läbi poevad.
Pole alust eeldada, et “Karstula poiss” Ilppo Kokkila Kesk-Soomest jätaks midagi ehitamata Tallinna keskpunkti seetõttu, et see sinna ei sobi.
Samuti pole alust eeldada, et Indrek Toomele oleks Tallinn tähtsam kui ta enda heaolu; see linnaametnik, kes näitas detailplaneeringule rohelist tuld, oleks aga pidanud aduma, et asi pole õige. Kes see ametnik oli?
Pean suureks puuduseks seadusandluses seda, et detailplaneeringutest ei teatata naabritele. Ametniku stampvastus on — teatatakse lehes, millest aga minu meelest ei piisa. Kes see siis ikka lehti selle pilguga iga päev läbi loeb, et kas pole tema naabruses mitte detailplaneeringut avalikustatud. See on väär põhimõte ja annab võimaluse teha sigadusi. Inimlik oleks vahetutele naabritele teatada otse.
Et oleks puhas mäng.
Arhitekt olgu pigem kui arst
Linnapeana “lammutas” Paltsu Tõnis kõvasti, et Tallinn saaks paremaks, kuid kauaks teda ikka oli. Palts tegi julgeid ja linna kui terviku huvides igati õigeid otsuseid, viimane näide kasvõi BLRT koletu angaari lammutamiskäsk. Paraku ei piisanud ka tema tarmukusest, seadusandlus tuleb teha selline, et taolised lobudikud kaoksid öö jooksul; või küsida nõu Ariel Sharonilt?
Linnaametnikud on teinud suuri vigu ka maade tagastamisel. Miks nad ei vaadanud ette, milline maja jääb tulevase tee alla, seda poleks olnud ju mõttekas tagastada. Selline teguviis takistab nüüd teedevõrgu korrastamist ja uusehitisi. Ametnikud aga mingit vastutust ei kanna, me isegi ei tea, kes need närukaelad olid.
Eeldan, et arhitekt on nagu arst, ta teab, kuidas hakkab maja välja nägema nii väljast kui seest. Kui arhitektil pole ruumilist kujutlust, kellel siis veel. Valmis ehitises liikudes märkan aga tihti, et arhitekt pole ennast siia sisse kujutanud. Kuidas muidu on koridorid teinekord kui katakombid, pimedad ja kitsad, või naaberkorterite aknad on pandud nii tihedalt kokku, et helikindla seina ehitamine osutub võimatuks.
Ja mis eriti imelik — “varaste vabariigis” ei mõtle arhitektid üldse turvalisusele! Lukke on korteris üks, terasest turvaliiste ei projekteerita luku kohale, pääsu maja hoovi ei tehta raskeks (tarad), alajaamad ja elektrikapid tehakse lihtsalt lahtimurtavaks jne.
Tulemus on see, et pärast esimesi vargusi algab paaniline n-ö “rõdude kinniehitamine” st tehakse turvalisust tõstvaid muudatusi ja maja üldilme kannatab. Ning varaste külaskäigud jätkuvad. Turvalisuse tõstmine peaks olema arhitektide hool — tänapäeva Eestis peab iga maja olema turvamaja!
Koputus südametunnistusele
Tean, et ka arhitekt on eelkõige inimene, ka temal võib olla paremaid-halvemaid aegu. Aare Saksa joonistatud kunagine Tallinna pank on ehitus, milles ma puudusi ei leia, samas tema Admirali maja — kui seda mitte lugeda täielikuks ebaõnnestumiseks — on maitsetu igal juhul. Võib-olla avaldasid Vooglaid ja Sõõrumaa talle liigset survet?
Olen nõus Mihkel Mutiga, et arhitektuurialased kuriteod ei aegu, kuid ka Rein Langiga, et meil on vange liiga palju. Ja pealegi pidi Tartu vangla läbi jooksma. Nii et vangi ma arhitekte ei paneks, südametunnistusele koputaksin küll.
Aeg tasandab konarused, parandab haavad, tasapisi sulanduvad uued ja inetud ehitused vanade sisse ja hakkavad tunduma juba seeditavad. Viiekümne ja saja aasta pärast on paljud majad, mida täna ebaõnnestunuks peame, oma koha leidnud ja ka möödakäijalt heakskiidu saanud. Kas me peame niikaua ootama? Kõik ei jõua ju ära oodata.
Ma ei tahaks n-ö uut märtsipommitamist, mis vabastaks Tallinna inetutest majadest. Aga härjal tuleb haarata sarvist juba täna. Võib ju lohutada end alati sellega, et “meile jäävad alles sinine taevas ja sinililled”, neid ei saa võtta meilt ükski kinnisvarahai, arhitekt ega planeerimisametnik — sinililli ehk veel, aga taevast mitte!
Tahaks, et ka need, kes on õppinud käima parketi peal, peaks igast ruutsentimeetrist mullast, mille täis ehitame, lugu.
