Kas palgaga saab rahul olla?
Kuidas on võimalik oma palgaga rahul olla? Teavad ju kõik ammust paradoksi, et mida rohkem sul on, seda rohkem sa tahad. Kas siis tõesti on meie seas ka askeetlikke inimesi, kes on oma palgaga rahul?
Minu palk on üsna madal. Ma ei ela ainult oma palgast ära ja nagu Cool D, teen kümmet asja veel. Tõsi on, et kokkuhoidlikumalt elades tuleksin paremini kuu lõpuni välja, aga minus pole pisikut, mis sunniks mind nii askeetlikult elama. Tavaliselt lõpetan kuu lõpus ikka tühja pangaarvega. Eesti palkade suurus ei inspireeri ka midagi kõrvale panema - elan hambad varnas, aga lõpuks on kogutud ikka ühe nahkdiivani või kasutatud autoromu raha.
Ma ei ole laisk, töötan õppimise kõrvalt ja katsun teha nii palju, kui saan. Teenin tehtud töö koguse pealt. Töötades iga päev umbes neli tundi, teenin natuke alla miinimumpalga (miinimumpalk 280 eurot). Iga päev, ilma nädalavahetusteta. Kas sellega saab siis rahul olla? Ma saan tööandjast ka aru, ta on alltöövõtja ja sisse tulevad rahad ei olene temast. Protestides jääksime tööst täiesti ilma. Tööandja vahelt võtab minimaalselt ning see ettevõte on temalgi lisaks muule, et vorsti leiva peale saada.
Ma saan aru, miks pole rohkem raha, ja ma ei näe põhjust virisemiseks. Virisemine ei paranda kunagi midagi, tuleks ise midagi ette võtta, aga mida? Kas see, kui ma teen tööd, mille palga üle ma ei virise, ongi palgaga rahul olemine?
Minu tutvusringkonnas on filolooge, arste, õpetajaid, kõiksugu sulelisi. Rahul oma palgaga pole keegi. "Vaadake, palju soomlased saavad". "Lähen Norrasse oma eriala peale ja teenin viis korda rohkem". Mitmed teevad oma töö kõrvalt muid asju. Kirjutavad artikleid erialastesse ajakirjadesse, teevad haltuurat, ajavad erinevaid ärisid põhitöö kõrvalt.
Kuidas siis ennast ära elatada? Mul pole aega, et rohkem tööd teha. Ega teisi töökohti juurde võtta. Töö paneb niigi umbes poole mu vabast ajast kinni ja mis seal salata, uneaeg lüheneb ka tihti töö tõttu. Kooli pooleli jätmine oleks kõige lollim variant, aga ka seda teed on paljud noored juba läinud, tean mitmeid, kes on kassapidaja töö pärast pidanud kooli pooleli jätma, kuna muidu ei ela ära. Unistus paremast hakkamasaamisest on haaranud mind oma rüppe ja ei kaogi ilmselt enne, kui midagi drastilist mu elus muutub. Seni raban ikka kooli ja töö vahet, et kuidagi ära elada. Palgaga rahul? Ei.
