“Eufoorilise õnnetunde kogemine kas või kordki elus on inimesele eksistentsiaalselt vajalik, see laiendab inimeseks olemise piire,” kirjutab naine. “Aga selle tarbimisega — või õigemini õnne jahtimisega — võib liiale minna.”

Jõgeda tõdeb, et ükskõik, mida õnnesõltlane mõtleb või teha kavatseb, topib ta oma plaani kõigepealt õnnevaltside vahele: kas see tegevus ikka teeb mind õnnelikuks?”

Kallis lugeja, kas sina oled kasutanud eneseabiraamatute abi, et elus õnne (uuesti) üles leida? On need sind aidanud?