Viktoria Ladõnskaja avab selle maailma narvakate abil:

- Narva eestlaste uue põlvkonna esindaja Elli Paal (18): “Meil on oma keel — narva keel!”

- Kaasaegne kirjanik Oskar Ida (78) eelistab oma raamatuid avaldada esmalt vene keeles.

- Vene kooli eesti keele õpetaja Moonika Laht (39) igatseb eestikeelse suhtluse järele.

- Tolliametnik Ülle Kusma (41) töötab Eesti-Vene piiril, aga tema poeg Reimo (20) teenib raha piiri taga Soomes.

Noor narvalane Reimo Kusma armastab lugeda põnevikke. Hiljuti avastas Reimo venelannast sõbratar Niina tema jaoks Agatha Christie krimkade kogumiku ja Jules Verne’i “Aarete saare”. Vene keeles. Reimo eelistab lugeda vene keeles.

“Ma ei ole vene keelt kunagi õppinud, lihtsalt hakkasin seda rääkima,” arutleb Reimo, kelle mõlemad vanemad on eestlased. Ema Ülle sündis Narvas. Isa on pärit Väike-Maarjast.

“Narvas ei ole võimalik vene keelt mitte ära õppida. Majas, kus ma kasvasin, olid kõik lapsed peale minu venelased. Juhtus, et kuulsin õues mängides mingeid sõnu, tulin koju, küsisin vanaemalt, mida need tähendavad. Ja sain ebatsensuursete sõnade pärast pragada.” Nüüd tunnistab Reimo, et kasutab igapäevases suhtlemises sagedamini vene keelt, kuigi oskab mõlemat ühtmoodi hästi.

Kui järjekord Narva tavalises toidupoes jõuab Moonika Laheni, arutleb ta mõttes, kas küsida eesti või vene keeles. “Kui küsid eesti keeles, kaotad suure tõenäosusega aega ja närve, kuni sinust aru saadakse. Sellepärast küsin pigem vene keeles.” Ausalt öeldes tunneb Narva venekeelse Kesklinna Gümnaasiumi eesti keele õpetaja Moonika Laht ennast kodukohas isegi teatud määral ahistatuna.

Loe Ekspressist, kuidas eestlaste sallimisega lood on