"Te kõik olete saatana lapsed, kui te jumalat ei usu!" kuulsin juba mitmendat korda bussis number 36 koju sõites. Hakkasin mõtlema, kas nn "saatana laps" on ikka nii halb olla? Kas jumala mitteuskumine teeb mind nii kohutavalt halvaks isiksuseks?

Igal inimesel on oma uskumused - mõni on satanist, mõni budist. Me ei näe sataniste bussides kõva häälega karjumas, et me oleme lollid, kui me midagi usume. Nad hoiavad oma tõekspidamised omale.

Ma arvan, et kellelgi poleks midagi kristlaste vastu, kui nad oma usu oma teada hoiaks. Keegi ei keela sind uskumast seda, mida sina soovid uskuda. Ma ei leia midagi halba inimeses, kes usub 100% jumalat, palvetab õhtuti kodus ja järgib jumala reegleid. Kui asi aga jõuab juba bussidesse ja teiste rahu rikkumisse, ei ole see enam tore.

Mul on palju sõpru, kes usuvad jumalat, aga nad ei räägi sellest. Palju kordi on juhtunud, et räägime usust ja mõni annab teada, et ta usub ka jumalat. Siiski ei muuda see meie arvamust temast, ta ei hakka seda meile peale suruma.

Olen isegi mitu korda kirikus käinud noorteõhtutel ja muudel üritustel, aga siiski sõprade pärast. Ühe sõbrannaga rääkides sain teada, et ta ei käinud vahepeal mitu kuud kirikus, kuna talle suruti usku peale. See on lihtsalt uskumatu, sest inimesel peaks olema enda usule ja arvamustele oma õigused ja vabadus.

Millegipärast jääb mulle tunne, et kristlased teeksid kõik, et oma usku peale suruda. Mul on ka üks selline sõbranna, kes on usklik ja üritab seda mullegi peale suruda. Ta üritas mind palvetama saada ja rääkis tihti, kuidas kõik on jumala töö. Öeldes, et ma ei usu jumalat, solvus ta ja ei suhtu enam minusse samamoodi.

On seal siis midagi nii hullu, kui ma jumalat ei usu, mõtlesin ma ükskord. Uskumused ei peaks takistama sõprust. Meil on vaba maa ja me võime uskuda, mida ise teeme. Barjäärid uskumuste vahel võiksid ära lõppeda ja me kõik võiksime lihtsalt suhelda nagu sõbrad.