Kui meil hästi läheb, siis vanemad kasvatavad meid kuni saame täisealiseks, tagavad meile täis kõhu ja puhtad riided ning ka pisut trenni- ja taskuraha. See on täiesti normaalne vanemlik käitumine — iga lapsevanem peaks saama või vähemalt tahtma tagada oma järeltulijale rõõmsa lapsepõlve ja võimaluse pühenduda vaid kooliõpingutele.

Lapsed kasvavad suureks, kolivad kodust välja ja loovad oma pere. On loomulik, et nad käivad oma vanematel külas ja kui vanemate tervis peaks hakkama üles ütlema, siis abistavad neid ka igapäevastes tegemistes. See kõik on ju perekondlik hool ja lähedase hindamine. Aga mida teha nende eakate vanematega, kes eeldavad, et nende lastel on alati nende jaoks aega ja raha, sõltumata tööst või perest?

Ema elab enda ja mehe pensionist ja nelja lapse ning poolelioleva remondiga poja sissetulekust

Mu kallima vanaema on täpselt selline figuur. Noormehe isal on neli last, kellest kaks on juba täiskasvanud, üks teismeline ja neljas päris pisike. Tal on oma firma, kus ta teeb iga päev ületunde, peale selle on tal pooleli majaehitus. Tegemist on palju ja hea, kui ta jõuab vähemalt kaks korda nädalas perega maha istuda, et koos õhtust süüa. Naine jäi alates noorima lapse saamisest koduseks, nii et ainus sissetulek on mehepoolne. Õnneks on seda piisavalt, et tasuda teismelise lapse trenni ja huvialaringi, ühe vanema lapse õpingute, remondi ja kõige muu perele vajaliku eest. Loomulikult tahab pere ka kord aastas puhkamas käia ja endale midagi mõnusamat lubada.

"Mis mõttes teil 24/7 aega pole!?"

Mida teeks normaalne ema? Oleks õnnelik, et tal on tubli ja töökas poeg, kes on juba 26 aastat abielus olnud ning neli vahvat lapselast. Milline on selle mehe ema? Ta helistab iga päev oma poja naisele ja uurib, miks keegi tal külas ei käi (kaks korda kuus jõuab pere terveks nädalavahetuseks Eesti teise otsa vanaemale külla sõita ja see on “mitte kunagi”) ja kas poeg plaanib talle lähiajal rahaülekande teha, et ta saaks kodus kardinad vahetatud ja uue külmkapi osta. Muide, poeg tasus ka kaks aastat tagasi vanemate maja remondi, ostis neile automaatkäigukastiga auto ja mis veel — maksab oma vanemate telefoniarved, sest vanaema ei jõudvat ise lapselastega vestlemist kinni maksta. Mainisin enne puhkusi - viimati kui pere Kreetal käis avaldas vanaema imestust, et teda kaasa ei kutsutud. "Kutsumine" oleks loomulikult tähendanud ka tema eest tasumist.

Kui peaks juhtuma, et pere ei jõua näiteks tuttavate pulmade tõttu mingil nädalavahetusel vanaema ja vanaisa külastada, siis tekib kisa. Lapsed ei hooli ega armasta ja jätavad oma esivanemad hooletusse! Tema kasvatas oma poja nii edukaks (tegelikult pingutas mees end pilpaks, et olla kursuse parim ja luua võimalikult vara oma firma) ja nüüd on poeg niivõrd tänamatu, ega hinda “seda kõike”, mis ema talle pakkunud on.

Teine vanaema on täielik vastand

Tahaksin võrdluseks tuua poisi emapoolse vanaema. Ta elab ühest pensionist ja on oma korteri ja kassiga väga rahul. Ehkki ta elab lastest ka päris kaugel, sõidab ta ise oma poja perele külla, viib lastele kommi ja teeb pannkooke. Teine vanaema eeldab, et külas käiakse vaid temal ning pannkoogid võetakse kaasa, sest "tal pole nii palju raha, et nii palju suid täita". Muide, ka lapsed eelistavad emapoolset vanaema, sest tema külastamist pole neile kunagi kohustuslikuks tehtud ja nad teevad seda hea meelega ise.

Siit ka mu küsimus — miks kasutavad mõned vanemad oma lapse “tänuvõlga” ära ja leiavad, et laps peaks igavesti ka neid ülal pidama, sest “nemad ju pidasid kunagi last üleval”. See on totter! Lapse üles kasvatamine on iga vanema kohustus ja lapse tasu on see, et tema peab hiljem ülal enda lapsi ja need omakordi enda omi — ta jätkab põlvkonda. Ükski täiskasvanud inimene ei peaks oma pere kõrvalt rahaliselt ülal pidama ka oma vanemaid, eriti kui need saaksid väga vabalt ka ise hakkama.

Hea lugeja, mida arvad sina? Kas lapsed on oma vanemate ees igavesti võlglased?