Kas keelevahetus Eestis tuleb niikuinii?
Mulluse liivi aasta lõppedes tõdes keeleteadlane Karl Pajusalu, et liivi keele ja kultuuri seis on praegu üle aastate parim. Paljud liivi juurtega noored haritlased on kaevunud oma rahvuse saatusesse, ilmunud on rohkesti heal tasemel teadustöid. Aeg, mil keelt kasutati, on läinud ega tule tagasi, rõõmustagem siis sellegi üle, et liivlased on vähemasti hästi uuritud väikerahvas (EPL, 22.11.2011).
Millal jõuab eesti keel ja kultuur sama „soodsasse” seisu? Või näitab mure võimaliku keelevahetuse pärast elust mahajäämist, minevikku klammerdumist, kohanematust?
Jõululaupäeval ilmunud Postimees vahendas meie haridusvisionääride mõtteid Eesti tulevikuülikoolist. TLÜ professori Mati Heidmetsa visioon on optimistlik: ehkki English tuleb sisse igast praost ja lukuaugust, hakkab siinne haritlaskond sujuvalt suhtlema kolmes keeles. Arengufondi juht Ott Pärna aga unistab ajast, mil inglise keelest on saanud Eestis teine riigikeel ning meie kõrgkoolides „kihab kosmopoliitne teaduselu”.
Pole visionääride viga ega süü, et iga tavamõtleja nii lennukas olla ei suuda. Minul näiteks on väga raske mahutada oma ideaalse elu valemisse pilti kosmopoliitsest kihamisest. Ehkki mõistan, et kui mu lapselapse(lapse...)lapsed on juhtumisi maast madalast inglis-, mitte eestikeelsed, on see nende jaoks ilmselt sama loomulik nagu mulle mu eestlus...
Tõlgitud mõtted on mannetud
Läbi aegade püsinud traditsiooniline kultuur on alati just erisustes väärtusi ja võimalusi näinud. Kas üleilmastumisega peab tingimata kaasnema üheülbastumine? Ja kas see toob õnne meie õuele? Siht kaotada „veelahe Eesti ja maailma vahel” (Ott Pärna sõnad) tähendaks justkui, et omakeelne ja seni veel ikka ka natuke omameelne Eesti ei olegi tükike maailmast. Igal juhul mitte sellest maailmast, kuhu me nüüd iga hinna eest kuuluda tahame. Just nimelt iga hinna eest, väga kõrge hinna eest – sest mis jääb siis selles (loodetult) jõukas multikulti Euroopas õieti Eesti ja eestlaste rolliks?
Visionäärid pole kõnelnud keelevahetusest, kuid paistab, et seda ei õnnestu vältida. Kolmes või kaheski keeles võrdselt loovalt, sujuvalt ja nüansitundlikult mõtelda ning ennast väljendada suudavad ikkagi vaid üksikud tippude tipud. Massiülikoolide kraadiomanikel käib see emakeeleski pahatihti üle jõu ja võimete. Väljendusvahendite piiratus ning lihtsa(ma) sõnastuse otsimise püüded kammitsevad-pärsivad võõrkeeles kõnelemist ja kirjutamist isegi hea keeleoskuse korral, kuni mõtteid enese peas tuleb ikkagi vähem või rohkem ühest keelest teise tõlkida.
Soomes elav soomlane ei ole rahvusvaheline
Omakultuuri mured kummitavad juba ka Saksamaad, teadis rääkida Soome kodumaa keelte uurimiskeskuse juhataja Pirkko Nuolijärvi. Septembris Eesti keelefoorumil esinedes kirjeldas ta mitut kurioosset lugu, mille tunnistajaks ta on olnud. Juhtub, et kaks saksa professorit Saksamaa ülikoolis püüavad end teineteisele inglise keeles arusaadavaks teha isegi siis, kui kõnelevad kunstiajaloost, mille terminoloogia on pärit germaani kultuuriruumist. Väikeriigis meist teisel pool Läänemerd on aga lood samad mis siin: professorikohale kandideerimisel seljatab kohaliku teadlase tihtilugu temast nõrgem, aga see-eest „rahvusvaheline” konkurent. Peaasi, et mitte Soomes töötanud soomlane!
Kui soovitus nuusutada tuult ja triivida lihtsalt kaasa maailma vallutanud standardsete elamismudelitega ongi kõik, mis Eesti haridusvisionääridel meile välja pakkuda on, siis tasub muidugi panna oma lapsed juba esimesest klassist peale mõnda rahvusvahelisse kooli või kolledžisse. Muidu kaob paar põlvkonda eesti juurtega intelligente vahepealt lihtsalt ära, sest „teaduselu network’i keskustes” (veel kord Ott Pärna sõnad) pole selle va maakeelega enam tõesti midagi pihta hakata.
Primitiivsuseni üheülbastuv
Muidugi, elu teeb ringe ning kord jõuab jälle kätte ka aeg, mil tõdetakse, et primitiivsuseni üheülbastatud ühiskond on osutunud jätkusuutmatuks, ei loo ega lehvita üheski suunas. Aga praeguste väikeriikide ja -rahvaste jaoks võib siis juba olla hilja.
Küllap olen nüüd taas andnud hea kondi hambusse anonüümsete netikommentaatorite hordidele, kes üksnes pealkirju loevad: mäherdune rahvavaenlane ja reetur, pooldab lahtiütlemist oma keelest! Tegelikult mõistagi ei poolda, otse vastupidi. Seisan eesti keele eest mõtte, hinge ja südamega ning kõigi oma kümne sõrmega, kuni need emakeeles kirjutades klaviatuuril liikuda jaksavad. Ent paljugi mis. Ei need liivlasedki puha ühel meelel keelevahetusest unistanud, aga kes neilt küsis.
