Kas kapitalism viib paratamatult orjusse?
Kui igakuisest palgast sõltub pangalaenu tasumine, siis on inimene klammerdunud rahateenimisele. Panga ees ei taha keegi võlgu jääda ning oma eluasemest ka mitte ilma jääda. Samas, kui vaba on inimene siis oma otsustes? Võib-olla ta kardab karjääriredelil muudatusi, isegi edasi liikuda, kuna praegune „turvaline olukord” toimib ning igakuised kohustused saab täidetud. Võib-olla rahapuuduse tekkimisel on ta nõus korruptsiooni ja altkäemaksuga.
Ehk hääletab ta ka valimistel nende erakondade poolt, mis propageerivad majanduslikku jõukust ja palgakasvu. Enne valimisi on lihtne mõjutada pensionäre väikese pensionilisaga, et neilt hääli saada. Pensionäridel pole kunagi palju raha ning igasugune lisa on neile alati teretulnud. Samas me mõtleme, et ühiskonnas on kõige mõjutatavad need, kellel raha pole, kuid sama võivad olla ka need, kellel on suured laenud.
See on näide kaasaegsest orjusest, isegi kui see esmapilgul nii ei näi tunduvat. Keskmine korteri- või majalaen kestab 30 aastat ning sellele lisandub intress. See tähendab, et inimene ei maksa ainult oma laenu tagasi, vaid ka „lisa”, mis pangale läheb kirja kasumina kapitali laenamise eest.
Kuid vaatame asja laiema pilguga. Kuna pankrot on kapitalistlikusse süsteemi „sisse ehitatud”, siis pole ükski pankrot välistatud, sealhulgas ka riikide pankrot. Aga mis juhtub riigiga, kui ta ei suuda enam oma kohustusi täita? Tänapäeval on nõus „appi ruttama” erinevad organisatsioonid ja nagu Euroopa võlakriis on näidanud, siis on nende mõju väga suur.
Näiteks Kreeka ja Portugal on saanud mitmekümne miljardi euro suuruseid abilaene troikalt (Rahvusvaheline Valuutafond IMF, Euroopa Liit ja Euroopa Keskpank). Need organisatsioonid on kehtestanud oma reeglid ning Kreeka ja Portugal võivad seega oma iseseisvad soovid unustada. See võib mõjuda karistusena eksimuste eest, mis mõlemad riigid pankrotti viisid, kuid samas tähendavad Brüsseli ja IMFi reeglid majandus- ja otsustusvabaduse puudumist.
Karl Marx uskus, et kapitalism kui ühiskonnakord on määratud hukkumisele, sestkapitalistik kord ei lase õiglasel jaotusel tekkida, kuna ta loob tööpuuduse ja seega tööliste reservväe, kes ootavad võimalust kelleltki töökoht ära võtta, juhul kui saadava palgaga ei olda rahul.
Marx kirjeldas, et kapitalismi suur oht on tööpuudus, mis tegelikult ka ju on. Töötuse määr Nõukogude ajal oli väga väike ning tõenäoliselt ei saavuta nii madalat töötust kapitalistlik ühiskond mitte kunagi. Samas tähendas ka Nõukogude aeg orjust.
Kapitalismi iseloomustab väide, et „kes on kellele võlgu”. Laenamine ja intress on kapitalismi alus, kuna kogu kapitalistlik süsteem põhineb pangandusel. Kui inimesed ei laenaks, ei teeniks ka pangad kasumit, kapital ei liiguks, palgad ei kasvaks ning töökohti poleks.
Sama on ka kulutamisega. Kapitalismi suurimad vaenlased pole mitte kommunistid, vaid need, kes säästavad raha. Kapitalislik ühiskond põhineb kulutamisel ning kui inimesed ei kuluta, ei osta tooteid ega teenuseid, siis ei saa palka need, kes neid tooteid ja teenuseid pakuvad. See loob aga tööpuudust ning üha enam inimesi, kes sõltuvad riigi poolt pakutavatest abirahadest.
Oravrattast pääsevad inimesed tavaliselt enne pensionile jõudmist. Oma kodu on tore, kuid samas töötada laenu tagasimaksmise ja intresside nimel mitukümmend aastat ainult pangale, võib tähendada valikuvõimaluste nappust ning see võib suunata isegi riigi demokraatia käekäiku.
