Kas hirmul on vaid suured silmad?
Haridus- ja teadusministeerium plaanib seda hariduskorralduse nüüdisajastamise ühe osana teha küll alles 2013. aastast, kuid ärevus on juba hinges.
Oluliseks muudatuseks on atesteerimissüsteemi asendamine kutsestandarditega. Õpetajad ei mõista vana süsteemi kaotamise põhjusi ja kardavad, et kaob iga järgmise ametijärguga kaasnev paarikümneprotsendine palgalisa. Samuti seda, et lisatasude maksmise üle hakkab otsustama direktor, mistõttu on kriitilise meelega inimestel mõistlik edasiteenimise huvides lõuad pidada.
Vanemõpetajad ja metoodikud pelgavad, et nende palk võib hoopis langeda, kui miinimumpalgaks kehtestatakse 700 eurot (millele lisandub 20% lisatasu).
Kahtlused ja kartused nii õpetajal kui ka koolijuhil
Õpetajatel on kahtlus sellegi suhtes, et kui seaduses määratletud koormusnormid kaovad ja nädalatundide arvuks fikseeritakse 35, võib koolijuht sundida neid 30 tundi nädalas klassi ees seisma ja tundide ettevalmistuseks ning vihikute parandamiseks tuleb ikkagi leida vabast ajast lisa.
Omad hirmud on koolijuhtidelgi. Milliste põhimõtete järgi maksta lisatasu? Kuidas sundida õpetajat klassijuhatajaks, kui selle eest pole enam tasu? Miks võtab ministeerium osa täienduskoolituse rahast enda jaotada?
Iseküsimus, paljukest meil ongi direktoreid, kes juhivad stiilis käsin-poon-lasen. OECD 2008. aasta haridusuuringu andmeil on Eesti koolijuhtidel küll ühed suuremad volitused, kuid samas tunnevad nad end ametipostil Euroopa kolleegidest ebakindlamalt.
Haridusfoorumi listis on terve juulikuu vaetud kavandatavaid muutusi eri vaatenurkade alt, kuni demokraatia kadumise hirmuni välja. Üks koolijuht kirjutas, et tema koolis pole kümme aastat saanud keegi üle miinimumpalga. Juurde saab maksta vaid mammutkoolides. Kus õpilasi vähe, saavad õpetajad palgamiinimumi kätte vaid siis, kui kohalik omavalitsus puudujääva osa juurde maksab. Näiteks Hiiumaal on teoreetiliselt vaid kolm kooli, kus saab maksta miinimumist rohkem.
Koolirahvas loeb uudiseid ajalehest
Kõige enam häirib õpetajaid ja juhte aga see, et nii elutähtsa muudatuse kohta on nad saanud teavet eeskätt meediast, mitte otseallikast. Õpetaja ametikoha ümberkujundamise töörühm on küll laiapõhjaline (sinna kuuluvad lisaks HTM-ile ka õpetajate liidu, koolijuhtide ühenduse, haridustöötajate liidu, Noored Kooli, kutsekoja, linnade liidu, maaomavalitsuste liidu, TÜ, TLÜ, õpilasesinduste liidu, lastevanemate liidu esindajad) ning nagu võis lugeda 22. juuni Õpetajate Lehest, on rühma liikmed vahendanud arutatut oma liikmetele ja kogunud ka tagasisidet, ent koolid ootavad konkreetsemat infot ikkagi „kõige kõrgemalt”.
Ministeeriumist öeldi, et koolide valgustamine on lähiajal kavas. Ehk vähenevad siis ka põhjendatud ja põhjendamata kartused ning selgub, et hirmul on suured silmad. Näiteks on kokku lepitud, et keegi ei hakka saama senise järgu palgast madalamat tasu. Muudatustega peaks palgapoliitika muutuma läbipaistvaks, kusjuures tasustamise põhimõtted töötab välja kool koostöös hoolekogu ja omavalitsusega. Nii jääb kooli otsustada, kas 20% tulemusraha kasutatakse kõrvalkuludeks või pedagoogidele palgalisaks. Ehk liigume tasapisi lähemale Soomele, kus hariduse üldrahast ligi 70% läheb palkadeks (meil vaid 34–37%).
Üleüldse tahetakse koolide otsustamisõigust suurendada ja riigi ettekirjutusi ning „linnukese” pärast tehtavat vähendada. Näiteks arenguvestluste korraldamise üle otsustab kool ise. Riik lubab pakkuda tuge ainekonspektide alal ja vastutada õppekirjanduse eest ning teha materjalid digitaalselt kättesaadavaks.
Ka täienduskoolitus jääb osaliselt riigi korraldada, et kvaliteeti tugevdada ja hindu alandada. Sellega väheneb muidugi vastav rahaeraldus koolidele.
Seega ministeeriumil on, mida selgitada. Ja aega on napilt. Eks tasu igas kooliski selgeks vaielda, kuidas mõõta mõõtmatut – õpetaja tööd.
Artikkel on ilmunud Õpetajate Lehes
