Kas elektriauto on tõesti kõige vajalikum asi puhta maailma kallistamiseks?

 (63)
Kas elektriauto on tõesti kõige vajalikum asi puhta maailma kallistamiseks?
Foto: Urmas Oja

Eelmisel nädalal "Terevisioonis" nähtud halenaljakas lugu Urmas Vaino reisistelektriautoga Tallinnast Tartu pani taas mõtlema teemal: kui kaugele peaksloodushoius minema, et maailma heakskiit ära teenida ning kas elektriauto on just see kõige vajalikum asi puhta maailma kallistamiseks.

Kui meie valitsus 3. märtsil 2011 otsustas müüa kasutamata saastekvoodi Jaapanile ja osta sealt vastu elektriautosid kui loodussõbralikkuse sümboleid, tundus kõik kuidagi enneolematult uudsena, põnevana ja silmapiiril terendus Eestimaa päästmine suurest saastest. Tegelikult on aga elektriautol ajaloos lausa raugaiga. Esimesed elektriautod võeti kasutusele kindlasti varem, kui sisepõlemismootoriga sõiduriistad. Nende müügitipp USA-s oli juba aastal 1912. Ometi ei saavutanud need masinad tollel ajal erilist populaarsust, sest naftabarrel oli odav ja lihtsate arvutuste põhjal osutus bensiini jõul kihutav neljarattaline võitjaks.

Kindlasti teeb ühele riigile ja eriti tema valitsusele au alustada võitlust saastegaasidega elektriautode maaletoomisega. Aga on siis ikka kõik küsimused, probleemid seotult elektrilise sõiduriistaga mingilgi tasemel ka läbimõeldud? Tundub, et mitte. Pigem võib seda otsust võrrelda nn Potjomkini küla ehitusega - kaugelt kena vaadata, kena kaugele kuulutada, aga asi ise lonkab mitme jalaga.

Ja võikski ju lasta longata, kui tegu ei oleks riigiraha paigutamisega (ja mitte väikese summaga) tollesse projekti. Mida peab sellisest rahakasutusest mõtlema eestlane, kes tänaseks endale ka kõige tagasihoidlikumat liiklusvahendit pole suutnud soetada ja kelle peamiseks mureks on koduses majapidamises ots-otsaga kokkutulemine. Tema kõrval elavad kaasmaalased, kellele hirmkalli sõiduriista ostmisel riik kahel käel abi pakub. Olgu, mõtleb loodussõbralik eestlane, las läheb raha loodushoiule, mina võin ju toidukorvi veelgi kokku tõmmata. Samas hakkavad aga kummitama kümned-sajad küsimused, mis säästliku sõiduriistaga seotud. Tuld lisavad aruteludesse ilmekad näited elektrilise autoga seotud lahendamata küsimustest ja praktikas hätta jäämised.

Seotud lood:

Ilmekaks näiteks oligi isand Vaino meeleolukas reis Tartusse. Kiirusega 60 km/h ei kutsu küll kuidagi selle sõiduvahendiga kaugema maa taha sõitma, vähenegi gaasi lisamine jätab aga raudselt teele, sihtpunkti jõudmata. Kiirlaadijaga varustatud tankimispunktid on aga ilmselt alles plaanimisjärgus. Nende olemasolu korral võtab aku taaslaadimine aega 20-30 minutit, kiire reisi puhul on seegi üsna hirmutav kaotatud aeg. On ilmselge, et linnadevahelises liikluses tuleks eelistada ronge-busse, mis küll loodussõbralikkuse pitserit ei kanna, kuid suurema reisijate arvu korral annavad siiski veidigi südantrahusdava tunde ja kohale jõudmine on garanteeritud. Urmas Vaino  sai ilmselt hääletades bensiiniautoga ikkagi ülikoolilinna, kuid elektriauto kogemus pani muigama.

Elektriautot saab laadida ka koduses 220 V 16 A vooluvõrgus, kuid aku saab laetuks 6-8 tunni jooksul. Mis aga saab siis, kui agu saab tühjaks metsateel, kust on lähima laadimispaigani kilomeetreid? Ilmselt tuleks luua eraldi teenus - elektriautode laadimisele vedamine. Kasutatavad akud on hirmkallid (moodustavad auto hinnast 40-50%) ning täna pole nad sugugi eluaegsed, teatud aastate möödudes tuleb teha uus kopsakas investeering oma sõiduriistasse. Päris lõpuni pole antud vastuseid küsimusele: kuidas toimivad akud meie külmas kliimas? Kindel on, et elektrikulu on palju suurem just külmal ajal ja meil seda aega jätkub. Kõikvõimalikes elektriautot reklaamivatest kanalitest antakse teada, et elektrikulu on väga väike. Vastab tõele, kuid elektrit kulub ju ikkagi. Milline oleks meie elektrienergia vajadus, kui näiteks pooled vabariigi autod oleksid ühel päeval elektrilised? Kas anname endiselt pihta põlevkivile või oleme siis väga nõus paari aatomielektrijaamaga lähiümbruses? Lähipäevil andsid oma murest teada meie riigi kurdid. Elektriauto hääletus võib neile väga ohtlikuks saada, tegelikult küllap ka kuuljatele jalakäijatele.

Kindlasti on elektriautol teatud elualadel tulevik, kas see saaks aga olla rahvaauto nr.1 - kahtlane. Valitsusel on praegu suuri raskusi tema poolt ostetud elektriautodele omanike leidmisega, seda vaatamata suurtele soodustustele. Ökoloogiliste probleemide lahendamine on muidugi väga oluline, kuid väga palju saaks ära teha ka ilma elektriauto kampaaniata, kasutades sellesse projekti minevaid suuri rahasummasid. Aga eks me olegi üks väike kampaaniate ja projektide riik. Peaasi, et tõsiseid asjaajamisi ei varjutaks asjatud sekeldamised, sellisena too autoprojekt praegu paistab. Targad, õpetatud mehed on juba kutsunud üles ootama paremaid, lõpetatumaid lahendusi, mida aeg kindlasti elektriautodele annab. Kas tahavad targu talitada ka meie otsustajad?

Ehk peaks ka Eestis kehtima vanasõna: tuhat korda mõõda, üks kord lõika. Paraku on elektriauto puhul rahakas linnuke juba lendu lastud ja sihtpunkt seni teadmata.