Kas Eestil on tõesti vaja toetada Türgi liitumist Euroopa Liiduga?
Paet sõnas järgmiselt: “Soovime, et läbirääkimised Türgiga jätkuksid. Selleks on vaja ka positiivseid signaale Euroopa Liidu suunaliste reformide edenemise kohta.” Samuti lisas ta, et loodab, et ka valimiste järel jätkuvad reformid Türgis tempokalt: „Oluline on, et läbirääkimised ei katkeks.”
Miks on aga Eestil vaja toetada Türgi liitumist Euroopa Liiduga? Mis kasu see Eestile tooks ja millised oleksid tagajärjed, kui Türgi saaks Euroopa pere liikmeks?
Türgi on meeleheitlikult näidanud välja oma soovi saada Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks. Seda on Türgi väljendanud 2001. ja 2004. aastal, mil tehti suuri ja radikaalseid muudatuisi Türgi põhiseaduses. Veel täiendati neid muudatusi kaheksa seadusandliku paktiga.
Tänaseks on Prantsusmaa president Nicolas Sarkozy, Saksamaa liidukantsler Angela Merkel ja Inglismaa endine peaminister Gordon Brown avalikult välja öelnud, et multikultuursus on läbi kukkunud. Türgi aga ei sobi Euroopasse ei oma kultuuri, tavade, poliitiliste vaadete ega ka geograafilise asendi tõttu. Samuti ei samastu Türgi Euroopaga oma usu poolest. Türklased on 98 protsendi ulatuses islamiusku, mida aga Euroopas väga ei aktsepteerita ega tunta. Ka praegu on maailmas väga selgelt näha probleeme, mis on kaasa toonud eurooplaste ja moslemite ühinemine. Nende kultuur ja tavad erinevad üksteisest nagu öö ja päev ning see toob tihti kaasa pingeid ja rahutusi.
Hetkel elab Euroopa Liidu liikmesmaades ligi 495 miljonit inimest. Türgi liitumine EL-iga aga tõstaks seda arvu märgatavalt, kuna Türgi rahvaarv ulatub 70,6 miljonini. See tähendab, et Türgis elab üle 69 miljoni inimese rohkem kui Eestis. Probleem tekiks juba siis, kui kas või miljon türklast rändaks Eestisse. Nii et kui kõik need 70 ja pool miljonit Türgi kodanikku saaksid hakata vabalt Euroopa Liidus liikuma — mis jääks järgi Euroopast? Mis saaks Eestist?
Küsimus on selles, kas Euroopa suudaks absorbeerida või ümber kujundada kultuuriliselt nii erinevaid inimesi nii suurel arvul.
Eestist on lahkunud viimaste aaste jooksul ligi 100 000 kodanikku. Mis saaks, kui näiteks 100 000 Türgi kodanikku tahaks täita nende jäetud tühja koha, kui nendest saaksid meie naabrid, meie laste koolikaaslased, meie endi töökaaslased? Kas Eesti muutuks islamivabariigiks? Näiteks Saksamaal elab tänaste andmete kohastelt juba kolm miljonit türklast.
Samuti on Euroopa Ühenduse asutamislepingutes selgesõnaliselt märgitud, et liikmesriigiks saab kandideerida vaid Euroopa riik. Türgile siin erandi tegemine kutsuks esile doominoefekti: ka Gruusia, Armeenia, Aserbaidžaan, Tuneesia, Iisrael ja Palestiina võiksid esitada vastava taotluse Euroopa Liidule.
Minu isiklik seisukoht on, et Türgit ei peaks vastu võtma ega aktsepteerima kui täieõiguslikku Euroopa Liidu liiget. Türgi peaks jääma enda piiridesse ning mitte Euroopasse laiali valguma. Iga rahvas peaks ikkagi hoidma oma kodumaad ja seal ka elama.
