Kas eesti rock elab?

Ma ei arva, et 45-aastasena oleks naeruväärne kitarriga laval olla, ütleb Riho Sibul Areenis.

Miks peakski häbi olema, kas kuskil on kehtestatud rockmuusikute vanuse ülempiir? Siinkohal võiks ära tuua pikema nimekirja vanadest vägevatest maailmanimedest, kelle puhul ei tule meeldegi vanust küsida. Loeb ikka see, et lavalolijal on publikuga midagi jagada, ja tihtipeale on see sõnum, mis ei igane.

Riho Sibul: “Pungis ei olnud ju tegelikult midagi uut, samuti grunges. Cobaini peetakse põlvkondlikuks hääletoruks, angst’i välja elajaks või lunastajaks või kelleks tahes. Ta oli kindlasti aus. Ometi polnud ta ju esimene, igal ajal on oma Ilmavalu Indrekud. On olemas inimesed, mitte põlvkonnad. Minu 77aastane isa kuulab Led Zeppelini, ma ei saa talle ette heita, et ta on ajast maha jäänud, kuna ei tea Soundgardenit. Mis tähtsust sellel on? Kas Psychoterrori "rahvas ära maksa maksu, ära toida perset paksu" on kuidagi põlvkondlik?”

Sibul tuli äsja välja uue plaadiga, kus lood on uued, aga ometi on selles midagi igituttavat: kasvõi see ehtrihosibulalik mul-on-halb-mul-on-halb…

Muidugi tulevad uued tegijad peale, isegi eesti rockil on järelkasv: Claire´s Birthday, Blind, Genialistid, No Big Silence, Terminaator jne, jne.

Mäx on sel aastal andnud juba mitu soolokontserti nö täismajale, kus oli kuulda ka uusi lugusid, ent rahvas erutus ikka vanade hittide peale.

Hiljuti on üleüldises tegemise buumis “kordustrükina” välja tulnud Ruja ja In Spe looming, esmakordselt plaadistati Suuk.

Erinevalt luulest on muusika tõepoolest universaalne nagu Riho ütleb, tal pole rahvust, ja võibolla pole tal ka iga. Rockmuusikal vähemalt.

Möödunud talvel purustas kõik interneti ajaloo kontserdirekordid 57-aastane Paul McCartney, keda kuulas kolm miljonit inimest.

Kas selliseid mehi nagu Joe Cockerit; Tõnis Mägit, Alice Cooperit, Rod Stewardit, Ultima Thulet ja Sibulat ennastki käiakse kuulamas ainult kui hääli minevikust, ajaloohuvist, kas Led Zeppelini ja Frank Zappa plaate ostetakse austusest “vanade rokipeerude” vastu?

Või on neil praegu ka midagi öelda? Ja kelles elab Eesti rock?