Kartulid tuleb maha panna

 (52)
Kartulid tuleb maha panna
AFP/Scanpix

Lõppeval nädalal koondus arvamusrubriigi lugejate omavaheline asjalikum mõttevahetus Anna-Maria Penu loo „Miks miljardid nälgivad“ kommentaaridesse. Järgneb valik toimetatud kommentaare.

Ainus vahend, mis võiks pikaajalises perspektiivis olukorda paremaks teha, on abi nende vaeste riikide haridussüsteemile. Kui rahvas on koolis käinud, siis suudab ka ise endaga hakkama saada.

Kindlasti ei ole liberaalne majandussüsteem täiuslik. Kuid kõiki hädasid, sh näljahäda lääneriikide egoismile ja liberalismile taandada ei ole ka kuigi mõistlik. Näiteks Zimbabwe probleemid just sellest algasidki, kui hakati omamoodi majandama ning lõpetati turumajandus. Madagaskar, kunagine suhteliselt õitsev Aafrika riik, on teel kaosesse, sest pärast seda, kui 1970. aastail hakati seal sotsialistlikke eksperimente tegema, ei suuda iga 20 aastaga kahekordistuva rahvaarvuga riik end enam ära toita, kuigi maaviljelus on peaaegu ainus asi, millega nad kõik tegelevad.

Igasugused jutud, et kusagil peab keegi läbi ajama ühe-kahe dollariga päevas, on mõttetud. Mõnes piirkonnas pole selle dollariga midagi peale hakata, kuna toimib naturaalmajandus. Üks vihmametsa indiaanlane elab selle dollariga ju paremini kui keskmine eestlane kümne dollariga päevas. Nii et pole vaja võrrelda võrreldamatuid asju.

Siit moraal: eestlased, leidke endile see 200 ruutmeetrid kartulimaad. Vähese vaeva ja kuludega (kui see just kaugel ei asu) olete te siis sõltumata maailma majanduse ja hindade hetkeseisust võimelised vähemasti oma aastase süsivesikuvaru ise kasvatama.

Oletame, et rikkad riigid pingutavad selle nimel ja toidavad need nälgivad miljardid tasuta ära. Mis siis juhtub? Õige vastus on, et 25 aasta pärast peame näiteks nelja miljardi asemel toitma kaheksat miljardit. Seejärel juba 16 miljardit. Ikka tuleb ühel hetkel vastu piir, kui rikkad riigid ei jaksa vaeseid riike enam ära toita.

Aga teie siin veel halisete, et majandus on kriisis ja valitsus süüdi jne. Vaadake parem, mis maailmas toimub, ja võrrelge meie heaolu teiste vaete riikidega. Häbi peaks olema niiviisi oma olematuid hädasid kaevates. Meil ostetakse üha kraami kokku ja pärast visatakse prügikasti! Pole meil mingit nälga ega kriisi.

Toiduainete (ja eriti ületoodangu) saatmist vaestesse maadesse ei takista mitte kadedus, vaid see, et toidu sinnasaatmine on liiga kulukas.

Olen mõelnud, et tegelikult saaks Zimbabwe nutuse olukorra lahendada üsna lihtsalt. Valitsus peaks võtma võlgu ja rajama piirkonnahaigla. Jätan siis arutlemata selle üle, kas võlgu antakse. Haigla tähendab töökohti ja inimeste maksuvõime suurenemist, mis tähendab, et haiglas töötavad inimesed saavad maksta torumehele, et see korraliku ja hügieenilise veevärgisüsteemi rajaks. Torumees saab piisavalt sissetulekut, et pank annab talle laenu, et ta saaks oma firma rajada. Siis võib ta tööle võtta inimesi, kes saavad nii rikkaks, et nende naised rajavad väikesed poekesed. Jne.