Kärt Kelder: loodan, et eksperiment andis ühiskonnale mõtlemisainet

 (57)
Kärt Kelder: loodan, et eksperiment andis ühiskonnale mõtlemisainet
Foto: Siim Lõvi

Üliõpilane Kärt Kelder, kes lõpetas edukalt Delfi 1000 krooni eksperimendi, tunnistab, et ettevõtmine avas tema silmad Eesti ühe sotsiaalse valupunkti suhtes. "Toimetulekutoetus on liiga väike, et tagada sotsiaalne heaolu ning täisväärtuslik elu Eesti ühiskonnas," rõhutab Kelder.

Eksperimendi alguses kirjutasin, et võtsin pakkumise pikemalt mõtlemata vastu. Nüüd aga, sama pakkumise tekkimisel, ei tea, kuidas käituksin. Seda põhjusel, et eksperiment osutus raskemaks, kui alul arvasin ning tihtipeale pidin endas tunded maha suruma, et pea püsti jätkata. Eelkõige avas aga kogetu silmad Eesti ühe sotsiaalse valupunkti suhtes, milleks on vaesuspiiril toimetulekutoetusest elamine.

Kõlama on terve kuu aja jooksul jäänud erinevate inimeste poolt välja öeldud faktid. Näiteks, et toimetulekutoetus on mõeldud inimestele järsku tekkinud probleemi lahendamiseks. Julgeksin vastu vaielda. Minu sõbranna mõlemad vanemad jäid tööta ning olid sunnitud elama säästudest. Tean kõrvaltvaatajana, et uus situatsioon traumeeris neid ning sundis nii paljugi elus ümber korraldama. Inimesed, kes järsult töö kaotavad, ei pruugi, eriti veel pere olemasolul, nii väikese summaga hakkama saada.

Rääkides toimetulekutoetusest, siis pidev hüvedest loobumine, automaatselt kõige rahasse arvestamine ning säästmine tekitab meeleolulangusi, kurnab vaimselt ja lõpuks ka füüsiliselt. Tundsin seda enda peal tugevalt. Sellest lähtuvalt tekkis mingil määral desotsialiseerumine. Kui isegi läksin välja, siis tujutus saatis varjuna igal pool. Seda põhjusel, et mõtlesin pidevalt, et mis juhtub, kui luban endale rohkem kui tavaliselt ehk siis mille arvelt pean edaspidi seetõttu kokku hoidma. Mingi hetk kirjutasin, et mul olid kõrvetised. Kahtlen, et selles vaid toit süüdi on. Nimelt pidev säästmine tekitas omamoodi stressi ning usun, et lõi ka mikrofloora organismis sassi. Lagunevad hambad on ehk varasema hoolimatuse vili, kuid ka siin võib kehvem toitumine ning vaimne pinge oma rolli mängida. Hambaarstile pole ma siiani aega saanud ning ootan järjekorras koha vabanemist.

Seotud lood:

Kõige tipuks hakkas liigsäästlik mõtlemine pähe. Keegi mainis, et inimesed kaovad ümbert, kui oled vaesem. Ehk ei pruugigi asi peituda otseselt vaesuses. Enda puhul tooksin välja, et eksperiment muutis mind nokkivaks iga sendi pärast (tundsin tihtilugu häbi eikusagilt sisse umbunud ihnuse pärast) ning isegi kui mind kuhugi kutsuti, eelistasin pigem koju jääda. Kui läksingi kohale, siis väsisin ruttu või istusin vaikselt. Positiivne suhtumine ning energilisus kadusid iga päevaga aina rohkem. Loomulikult võib öelda, et vingun tühiste asjade pärast, kuid räägin nii, kuidas minuga oli. Võib-olla oleks keegi paremini hakkama saanud, võib-olla halvemini. Mina seda ei tea ning ei julge oletada ka.

Tunnistan, et minu eksperimendi algus oli kahtlane, sest see langes kokku kahe väga hea sõbranna sünnipäevaga. Ehmusin, et niimoodi kulutades läheb eelarve kohe lõhki ning viimased nädalad võivad seetõttu tulla vägagi vesised, mistõttu asusin säästma. Säästsin kohati liigagi ning eelkõige enda tervise ja heaolu arvelt. Mitte et suppi või juurikaid oleks vilets süüa, kuid enda menüü kohta ütleksin, et valgust jäi tuntavalt puudu. Seda põhjusel, et tujud vahetusid pidevalt ning magusaisu oli suurem kui tavaliselt. Hiljuti kuulasin saadet, kus toitumisspetsalist Adik Levin ütles, et paljusid poes müüdavaid produkte süües palsameerime me end elusalt. Kui aga pole raha, et kvantiteedi asemel kvaliteeti lubada, siis ei mõtle inimene selle peale. Samas peaks, sest igaüks on ometi see, mida ta sööb, ning kohe mitte avalduvad terviseprobleemid võivad vanemas eas kimbutama hakata. Sama lugu on perekondadega, kus kasvavad lapsed. Kui neile pole võimalik võimaldada täisväärtuslikku toitu, siis see pole täisväärtuslik elu. Võib isegi öelda, et hea toit aitab mõttetegevusele kaasa, hea mõttetegevus aitab õpingutele kaasa, head õppesaavutused ja haridus aitavad elus edasi jõuda ning elus edasi jõudmine tagab majandusliku heaolu ning isegi võime ühiskonda paremaks muuta.

Eesti tahab olla heaoluriik. Siiski kahtlen, et selleks saame end nimetada enne, kui ei loobuta seisukohast: "Mida ei näe, seda pole olemas". Vaesus on olemas. Vaesusest räägitakse pidevalt ja jäädaksegi rääkima. Teine küsimus on, kas sellega midagi ka ette võetakse. Kordan veel kord, et jah, on ette võetud, kuid siiski - kas see on piisav? Kuu aega tõestas minule, et mitte. Eesti sai aastaid tagasi Euroopa Liitu ning riigis nähakse vaeva, et saada maailma mastaabis tuntuks ka oma e-riiklusega, kuid see kõik on väline. Kordan siinkohal taas president Ilvese kõnes kõlama jäänud ütlust, et poliitikust on saanud sõimusõna. Kas see juba ei näita, et rahvas vajaks pigem sotsiaalset tuge, mis leevendaks seesmist käärimist?

Küsiti korduvalt, et mis on selle eksperimendi mõte ja miks ma selle ette võtsin. Lühidalt vastates ütleksin, et eesmärk oli ja on pöörata rõhku abi vajavatele inimestele, kirjeldades toimetulekutoetuse puudusi. Teema vajab rääkimist. Muidugi oleksin võinud kirjutada eksperimendist vähem morbiidsemal, neutraalsemal toonil, kuid see oleks vastuollu läinud minu poolt antava signaaliga, milleks oleks, et toimetulekutoetus on liiga väike, et tagada sotsiaalne heaolu ning täisväärtuslik elu Eesti ühiskonnas.

Kui minu eksperiment suutis kellegi panna mõtlema enda rahvuskaaslaste heaolule ja tekitada soovi neid aidata, on eesmärk saavutatud. Loomulikult oleks meeldiv, kui ka kõrgemast ladvikust abi tuleks. Inimesed ei kipu teadvustama, et heategu ei pea olema alati suur ning rahadesse arvestatud, vaid ka väikene vastutulek, (vaimne) toetus võib anda abivajajatele rohkem kui seda võiks arvata. Korra ka küsiti, et kuidas saab mind aidata. Minule konkreetselt pole abi vaja, küll aga peredele, inimestele, kelle elu pole olnud viimased kuu aega avalikkuse ees, vaid pigem varjatud ja ehk isegi viletsam. Neid on rohkem, kui me arvame, nii elavad enam kui kümned tuhanded inimesed Eestis. Nüüd vajaksid toetamist ka nemad. Loodan siiralt, et kuu aega kirjutatud tekstid andsid ühiskonnale piisavalt mõtlemisainet, et lugemise asemel tegutsema hakata.