Karol Kallas: Uhkus ajab upakile

Eestit ja teisi Balti riike on majanduskriis tabanud märksa rängemalt kui teisi Euroopa Liidu liikmesmaid. Majanduslanguse ühe põhjusena võib välja tuua vanasõna „Uhkus ajab upakile“, sest suure osa hädadest on meile kaela tõmmanud poliitilise eliidi upsakus.

Piisab ainult ühest näitest. Kui mitmed spetsialistid ja hulk ajakirjanikke hüüdsid: „Mehed, asi läheb jamaks“, teatas Ansip, et kui see on majanduskriis, siis tema ainult sellises kriisis elada tahakski, ning laskis taeval endale kaela kukkuda. Reformierakond võib endale õnne soovida – kirjeldatud ansiplus väärib valitsusjuhi küündimatuse näitena väljapaistvat kohta poliitilises ajaloos.

Selle asemel, et kuidagigi tulevasteks raskusteks valmistuda, sai meie valitsusjuhi üheks hobiks mõistmatute ajakirjanike sarjamine. Kuigi ohumärkidele viitasid peale ajakirjanike juhtivad majandusanalüütikud. Ent küsimus ei seisne ainuüksi selles, keda poliitikud kuulama peaksid ja kuidas nõuannetele reageerima – peaministri käitumises on kokku võetud poliitilise eliidi suhtumine üldisemalt.

Viimaste nädalate jooksul on päevakorda tõusnud poliitilise kultuuri ja kultuurituse küsimus. Kõik eespool nimetatu on kultuurituse oluliseks näiteks. Ei saa teisiti kui kultuurituseks nimetada seda, et ennast kõige targemaks pidav peaminister, kelle eestvedamisel riik majanduslangusesse sukeldus, peab ennast kõige õigemaks meheks riiki sealt välja vedama. Münchhauseni jutud on küll toredad, kuid reaalses elus ei leidu inimesi, kes suudaks ise ennast soost juukseidpidi välja tirida.

Probleemi lahendamine saab alguse probleemi kaardistamisest ja oma vigade tunnistamisest. Kas meie valitsusparteid (nii palju, kui neid järele on jäänud) on seda teinud? Ei! Härja järjekindlusega seatakse oma kitsad poliitilised huvid ettepoole üldistest vajadustest ja rahvale jääb võimalus ainult pealt vaadata, kuidas riik tükk tüki haaval koost laguneb.