Karol Kallas: Prügikott pähe

Jäätmemajandus teenib paberil küll üllaid eesmärke, kuid välja tuleb „nagu alati“. Olen kahe käega jäätmemajanduse korraldamise poolt, kuid valeks pean seda, et süsteem on üles ehitatud viisil, et lõpptarbijast eraisikul ei ole mingit võimalust hinnakujunduses ja teenuse olemuses kaasa rääkida.

Piltlikult öeldes toimib praegune süsteem nii, et kohalik omavalitsus (st poliitikud) tõmbab koos prügiettevõtetega elanikele prügikoti pähe ja inimesed peavad õppima sellega elama.

Ideaalis peaks asi välja nägema nii, et inimestel on mugav, kerge ja ka kasulik jäätmetest lahti saada. Selles, et see nii ei ole, saab süüdistada ainult saamatuid poliitikuid ja liiga mugavaid ametnikke. Euroopa Liidu direktiivi mõte ei ole see, et poliitikud peaksid mingi asja kaelast ärasaamiseks leidma koostöös eraettevõtetega endale võimalikult mugavaid lahendusi, vaid et Eesti oleks võimalikult prügivaba.

Elan omavalitsuses, kus kohustuslikku jäätmete utiliseerimise teenuse osutajat ei ole. Kohalike teenusepakkujate inimvaenulikule teenuste olemusele sain jälile selle aasta aprillis, kui mul oli vaja ära viia korteriremondist jäänud ehituspraht. Prahti oli pisut üle 700 kilo ja oli pakendatud igati transporditavalt kotti, millega eelnevalt oli toodud tonn müürisegu.

Helistasin oma „krais“ prügivedamisteenust pakkuvad firmad läbi: soodsaim välja pakutud lahendus oli neljakandine konteiner, mille tellimise eest oleksin pidanud maksma üle 2500 krooni. Viimaks otsustasin tellida kraanaga veoauto ja viia prügi iseseisvalt ära, mis läks maksma 1300 krooni. Kirjeldatud juhtum on heaks näiteks meie teenusepakkujate „paindlikkusest“ ja „kliendisõbralikkusest“.

Pole mingi saladus, et osa inimesi topib oma prügi selleks mitte ette nähtud vanapaberi või pakendikonteinerisse. Asi, mis on iseenesest vale, näitab teisest küljest seda, et inimesed on valmis oma prügist lahtisaamiseks läbima märgatavaid vahemaid. See, et neil ei ole ka pärast märgatavate vahemaade läbimist võimalik oma prügi seaduslikult ja tasuta ära anda, ei ole enam mitte inimeste, vaid poliitikute probleem.