Laenu võtnu teab, et tagasi tuleb maksta kogu summa pluss intressid. Ühtegi panka ei huvita, kui raske sul parasjagu on ja milline on majanduskliima. Riik aga otsustas kallata pankadesse pensionisammaste näol kümneid (edaspidi sadu) miljardeid kroone, aga pankadel pole isegi kohustust seda raha säilitada. Süüdimatult meie raha põletavad fondihaldurid laiutavad käsi ning koorivad koguni teenustasu.

Inimesel puudub võimalus sunniga ära võetud raha asjus kaasa rääkida. Ta võib küll maksed ühte fondi asendada teise fondi maksetega, aga tegelikult ei jää tal üle muud kui loota, et kunagi asjad taas paranevad. Ent paistab, et vabaturumajandusega on asjad ühel pool. Õhus on märke, mis ütlevad, et maailmamajandus oma senisel kujul kukub kokku ja pärast „suurt pauku“ loeb ainult see, kas riik (või kogukond) suudab oma rahva ära toita.

Meie pensionifondide raha suurem osa aga käib ringi teiste riikide majanduses. Minu raha otsustas fondihaldur suunata „konservatiivsetesse“ Skandinaavia fondidesse, kus osakute väärtus on tänaseks väiksem kui summa, mille fond on nende ostmiseks kulutanud. Kaua vaatavad seda lihtsalt pealt inimesed, kelle käest on voli pensionisüsteemi üle otsustada?

Olen kindel, et riigi käes on piisavalt hoobasid, sundimaks pensionifonde raha Eestisse tagasi tooma. Vaatamata pettumusele poliitikutes olen siiski riigi patrioot. Soovin, minu taskust võetud raha investeeritaks Eestisse. Kuni seda ei tehta, palun võimalust pensionireformi rongi pealt maha astuda ja ise otsustada, kuidas ma oma vanaduspõlve eest hoolt kannan.

Investeeringud näiteks Eesti riigi obligatsioonidesse või energiasüsteemi tunduvad meie oma heaolu seisukohast mõistlikumad kui paigutada raha Rootsi riigi võlakirjadesse. Äkilistemate investeerimiselamuste soovijatele on ülikoolides ja ettevõtetes välja mõeldud kümneid paljulubavaid leiutisi, mille tähelennust on puudu vaid rahastamine.