Karol Kallas: Appi, eurovalimised!

Järgmise aasta juunis toimuvad järjekordsed europarlamendi valimised. Kampaaniamasinates on juba aur üleval, aga masendaval kombel on alustatud meie eurohuvide suhtes täiesti teisejärguliste küsimustega — madinaga avatud või suletud nimekirjade üle.

Kas meie esindajad saavad europarlamenti ühel või teisel viisil, pole iseenesest oluline. Oluline on see ainult parteidele, kes siis näevad enda tugevust üksikkandidaadi säravas palges või konkreetses ideoloogias. Õnnetuseks ei ole europarlament meie parteide jaoks mitte koht, kuhu minnakse Eesti huvisid kehtestama, vaid saadikukoht kujutab endast pigem auhinda parteilise ustavuse ning teenete eest.

Europarlamendi 785 saadikust esindab Eestit vaid kuus inimest. Ent hoolimata meie vähesest esindatusest ning sellest, missugune on eurosaadikute valimise süsteem, on Eesti elulistes huvides europarlamendis efektiivselt hakkama saada.

Jättes siinkohal kõrvale eurovõimu üldise otstarbe ja monstroosse bürokraatia küsimused, on paljud euroseadused, juhised ja regulatsioonid Eestile äärmiselt olulised. Europarlamendi seaduseloome tandritel käib karm olelusvõitlus, kus poliitiliste huvide kõrval ristuvad omavahel ka suurkorporatsioonide ja lobiorganisatsioonide soovid.

Iga meie saadik peab endast ja Eesti huvidest ülerullimise vältimiseks olema piltlikult öeldes nagu terve lahingüksus. Tal peab olema selge visioon, milline on Eesti jaoks parim europoliitika, ning ta peab teadma, kuidas oma huvisid kehtestada. Lisaks peab tal olema sobivas kombinatsioonis keelteoskust, agressiivsust, intuitsiooni ja karismat. Olulisel kohal on ka oskus külje alla ujuda oma fraktsiooni juhtidele.

Üks inimene ei suuda ennast ülikomplitseeritud eurosüsteemist läbi närida, seetõttu on väga tähtis eurosaadiku meeskonnakoostamise võime. Kui ise millestki aru ei saa, siis peab oskama nõu küsida ja teadma, kes vastavat valdkonda kõige paremini jagab. Paraku on meie poliitiline süsteem üles ehitatud naeruväärsel viisil „Annab jumal ameti, annab ka mõistuse”. See on meie poliitiliste juhtoinaste kõige suurem puue, mis ähvardab ka Eesti eurovõimekust.

Kui meie saadik Euroopa parlamendi uksest sisse astub, siis on ta tahes või tahtmata enamasti tabula rasa. Kui ta ei ole eelnevalt omale nime teinud, siis peab saadik enesekehtestamisega pihta hakkama sisuliselt nullist. Eestis kogutud poliitiline kapital on eurokoridorides paraku väärtusetu.

Esimesena reastas oma eurosaadikute kandidaadid Keskerakond. Et nimekirja eesotsas troonib ilma igasuguse eurovõimekuseta Edgar Savisaar, mõjub räige narrimisena. Savisaarele oleks loomuvastane kas või paariks aastaks oma partei ohjad käest lasta, sest Keskerakond püsibki koos juhi kultusel. Pigem kandideerib Savisaar lootuses „koju tuua“ suurel hulgal lisahääli, et need siis armulikult ustavale jüngrile või proua abikaasale ära anda.

Keskerakonnal tegelikult puuduvad eurohuvid ja europarlamendi valimised on nende jaoks eelkõige kohalikus poliitikas punktide korjamise vahend. Savisaare kandideerimine on küll kasulik keskparteile, kuid europoliitika kontekstis on tegu õudustäratava nähtusega.

Samas on tekkinud teatav poliitiline tahe minna europarlamendi valimistele vastu avatud nimekirjadega, mille taha on asunud muide ka Keskerakond. Arukaid mõttekäike siin taga ei ole, pigem on tegu sooviga osa võtta poliitilisest lehmakauplemisest. Reformierakond on sellele plaanile vastu ja ilma Keskita ei vii ülejäänud parteid seda plaani läbi. Erakordset küünilisust näitab üles Reformierakond, kui kinnitab, et suletud nimekirjad vastavad valijate ootustele.

Siinmail iseloomulikku politikaanlikku küünilisust iseloomustab valija äärmine alahindamine. Kui küpses demokraatias valijad teavad, mida ühelt või teiselt poliitiliselt tiivalt oodata, siis meie parteid on end paraku näidanud poliitilistes tõmbetuultes siia-sinna visklevate peata kanadena. Parteide vahel ei ole ideoloogilises plaanis võimalik selgeid eraldusjooni tõmmata, maailmavaatelised „põhimõtted“ kujutavad endast putru ja kapsaid. Seetõttu on karta, et eruovalimiste aktiivsus jääb taas väikeseks.