Karol Kallas: Abordiküsimus ei seisne vaid rahas

Õiguskantsler on abordivastaste organisatsioonide soovil võtnud uurimise alla küsimuse, kas abortide kinnimaksmine haigekassa rahaga on õigustatud ning kas abortide legaliseerimine ja rahastamine võib sisaldada põhiseaduse riivet.

Elu ime ees tunnevad aukartust nii süvausklik kui ka (geeni)teadlane. Iga inimene peaks aru saama, et nii, nagu me ise omale elu võtnud ei ole, ei ole meil õigust vanemana või seadusesilmana seda kellelegi teisele keelata. Aga nii on see üleüldiselt ja teoorias.

Üksikjuhtumid on alati keerulisemad ning tegelikult ei ole meie ühiskonnas abordiküsimuse lihtsaid ja selgeid lahendusi ning valmis vastuseid.

Kas prostituudina töötava naisterahva korduvad abordid on ainult tema enese või ka ühiskonna probleem? Kas 12-aastaselt esmase seksuaalkogemuse järel rasedaks jäänud tütarlaps on võimeline emakohust täitma? Kuidas suhtub oma tulevasse lapsesse vägistamise tõttu rasedaks jäänud naine?

Kogu see küsimustering eeldab nii sotsiaalseid kui ka põhimõttelisi eetilisi arutelusid, mida Eestis on ka aeg-ajalt peetud. Selge on see, et kõige suurem kannataja on igal juhul sündimata jäänud laps.

Säärase elu olemust põhimõtteliselt puudutava küsimuse juures tundub ebaõigena rääkida eelkõige sellest, kui palju loote hävitamine maksab. Paraku paistab just see olevat praegu õiguskantsleri poolt uuritava probleemi põhimõttelisemaid küsimusi.

Õiguskantslerit tuleb aga kindlasti kiita selle eest, et ta julgeb nii raske probleemi kallale asuda. Seda hoolimata sellest, et arutelu aluseks on vähemasti esialgu saanud abortide haigekassa eelarvest rahastamise teema.