Karmo Tüür: Venemaa veider sõda
Juba enne kui plahvatuses kahtlustatava nimi välja öeldi, osutas nii kommentaatorite kui ka ametnike süüdistav näpp koheselt ühes suunas. Ehk siis Kaukaasia poole.
Vinduv kodusõda
Juurdlus pole veel alatagi saanud, kuid süüdistus on juba valmis ja väljagi öeldud (mõistagi mitteametlikult, kuid seda kõlavamalt). Süüdi peavad olema Venemaa enda kodanikud, keda kindlasti mahitasid mingid välisjõud.
Kõik see kokku viib meid ühe kurva järelduseni. Nimelt Venemaa on sõjas. Ühes ütlemata kummalises sõjas.
Mingis mõttes on tegu kodusõjaga. Ehkki Vladimir Putin kuulutas juba aastaid tagasi, et n-ö sõjaline faas Kaukaasia konfliktis on lõppenud, pole see kaugeltki nii. Ainuüksi viimase aasta jooksul loeti eri asjaoludel hukkunuid sadades. Viimase kümnendi jooksul on ametlikult teatatud enam kui tuhandest terroriohvrist, ühe hiljutise kokkulugemise järgi oli neid enam kui 1600.
Teises mõttes pole tegu siiski mitte kodusõjaga. Ja mitte seetõttu, et Moskva näitab oma riigis toimuvat kui osakest rahvusvahelisest sõjast terrori vastu. Venemaa hädasid ja õnnetusi toidab tõepoolest kaugelt kohalevoolav narko-, relva- ja usuvendluse raha. Kuid kõike seda tõmbab kohale kriminaalsuseni korrumpeerunud süsteem.
Süsteemi sõda… süsteemi nimel?
Paraku tõdevad Venemaa enda eksperdidki, et viga on just nimelt süsteemis, mitte üksikutes ametnikes. Tõsi küll, need eksperdid teevad seda eri kaalutlustel. Liberaalsema ilmavaatega tegelased räägivad, et süsteem on lämmatanud igasuguse isikliku ja kodanikuvabaduse ning -vastutuse, mistõttu ei saagi õigusriigi põhimõtted toimida. Jõuorganite poolt kõnelevad asjamehed räägivad, et süsteem on liiga nõrk ja neil ei lasta efektiivselt tegutseda.
Tuleb möönda, et efektiivsusega on tõepoolest probleeme. Umbes 22 miljonit inimest aastas ehk 46% Moskva lennuliiklusest läbilaskev lennujaam on ilmselgelt magus sihtmärk igat masti äärmuslastele. Kuid objekti turvamine pole mitte lihtsalt nõrk, vaid hämmastavalt auklik. Vähemalt ühest väravast sai lennujaama alale täiesti vabalt ning ka olemasolevatest metalliväravatest võis mõnikord lihtsalt mööda kõndida — olen seda ise oma nahal kogenud.
Kuid probleem pole mitte vähestes vahendites või meestes. Jah, raha on alati vähe. Kuid Venemaa puhul on tegu pigem pohhuismiga. Suhtumisega, mis tuleneb sellest, et küll süsteem (riik, ülemus, nemad) vastutab, mis see minu asi on.
Kättemaks sünnitab kättemaksu
Venemaa — nagu iga teise impeeriumiga — on see häda, et kättemaksu ihkajaid on alati. Põhjuseid leiab kaugemast ajaloost, kas või Stalini aegsest rahvuspoliitikast, mis pani aegpommina tiksuma eelkõige Kaukaasia. Kuid veelgi värskemaid ja mitte vähem veriseid ajendeid on lademes võtta ka nõukajärgsest perioodist.
Neid, kes on valmis end veritasu korras ohverdama, leidub tänapäevasel Venemaal kuhjade kaupa. Korraldajatest ja tellijatest pole samuti puudus. Antud hetkel pole isegi oluline, kas konkreetse plahvatuse toimepanija või korraldaja/tellija oli Kaukaasia taustaga või mitte. Küsimus on selles, et kes ja miks sellel toimuda lasi?
Moskvas valitseb juba ammu meelsus, et kõiges on süüdi mittevenelased. Ligi 60% jaoks tundub õiglane loosung „Venemaa venelastele“. Ning võimud on andnud sellele sisuliselt rohelise tee, mille parimaks tõestuseks on nn Vene marsside lubamine. Venelased soovivad oma hädade eest kätte maksta mittevenelastele (tuletaga meelde kasvõi Maneeži väljakul toimunut). Need omakorda…?
Kui õigusriik ei toimi
Kõikvõimalikud jõuorganid kasutavad olukorda ära, et tõestada enda vajalikkust. Venemaa rahvuslased saavad oma usule kinnitust. Mittevenelastest vähemused, eriti kõikvõimalikud „kaukaasia välimusega“ tegelased tunnevad taas, et on juba oma päritolu tõttu süüdlased.
Kõik see saaks lahenduse ainult läbi toimiva kohtusüsteemi. Kui jõuorganid ei saaks enam kuulutada oma „sadu töövõite“, vaid peaks iga juhtumi laskma läbi avalike kohtute. Kui iga äärmusluse või ekstremismi eest pokri pandud opositsionäär saaks end läbi kohtusüsteemi kaitsta. Jne, jne. Kuid Venemaa Föderatsiooni praegune kohtusüsteem on… mnjah, kuidas öeldagi … Hodorkovski juhtumi nägu?
Domodedovo pole seega mitte õnnetus omaette. Plahvatuse tagajärjel hukkunute ning vigastatute kannatused on mõistagi kohutavad, lähedaste ahastus veelgi masendavam. Kuid selles megalennujaamas toimunu osutab oma võikal moel sellele, et Venemaa on sõjas. Äärmiselt veidras sõjas, kus pole ei selget rindejoont ning ammugi mitte selget lahendust.
Autor on politoloog ja Venemaa-uurija.
