Karmo Tüür: Venemaa muutuv rahvastikupoliitika
18. oktoobril ilmus Venemaa riiklikus häälekandjas Rossiiskaja Gazeta kaks dokumenti. (Seletuseks võib-olla pean mainima, et tegu on teatud mõttes meie Riigi Teataja analoogiga, ehk siis kõikvõimalikud seadused loetakse ametlikult publitseerituks (seega jõustunuks) alles peale nende ilmumist selles lehes.)
Teine ukaas rääkiski uue, portfellita ministrikoha loomisest. Uue ministri ja tema meeskonna (ja see kujuneb ilmselt üpris suureks, seda võis ukaasi lühikesest tekstist välja lugeda) keskseks funktsiooniks jääb nimelt rahvastikupoliitikaga tegelemine.
Selline muudatus tekitab kohe kaks küsimust. Mis on muudatuse põhjustanud? Sellele on vastata suhteliselt lihtne — ilmselt on adutud, et vaja on hakata ajama senisest aktiivsemat, efektiivsemat poliitikat. Mis on aga sellise arusaamiseni viinud? Ja sellele on juba palju keerulisem vastus leida.
Esmapilgul ilmne on formaalne vastus — ju siis senine poliitika pole tõhus olnud. Kuid taolise truismi tõdemine ei anna meile kuigi palju.
Teisena tikub pähe probleem, mis on väga põgusalt kajastamist leidnud. See on põgenikud. Hetkel klassifitseerub põgenikena Venemaal umbes 6,5 miljonit inimest. Kesk-Aasia riikides toimuvate protsessidega seoses on ennustatud veel kuni kolme miljoni põgeniku saabumist. Kuigi probleem on tõsine, ei näi ka see argument olevat veenev toimunud muudatuste põhjendamiseks.
Kolmandaks tõstatub aga pool-hüpoteetiline lähenemine ja see näib ka olevat kõige tõsisem. Venelasi jääb Venemaal üha vähemaks. See on vana tõdemus, kuid nüüd lisandub siia uus moment, nimelt rahvus-religioosne. Venemaa umbes 30 miljonit moslemit on üha tõsisemalt võetav jõud. Kui vaadata kaardile, siis on näha, et Venemaa on poolitumas — lääne poole jääb ortodoksne ja põhiliselt venelastega asustatud ala, keskele moslemlik piirkond keskusega Tatarstanis. Idapoolne ala on küll siiani venelaste poolt domineeritav, kuid selle dominantsi kestvuse osas on avaldatud tõsiseid kahtlusi.
Kui Venemaa rahvusliku kooseisu kirjeldamiseks värve kasutada, siis jäävad lääne poole vene-dominandiga (vene-sinised?) oblastid, edasi Volga jõgikonna poole liikudes muutub sinine üha intensiivsemaks islamiroheliseks ning mööda Transsiberi raudteed ida poole aina kollasemaks ja kollasemaks. Lisaks probleem — kui Venemaa elanikkond väheneb igal aastal rohkem kui poole miljoni võrra (ning arvestades, et musulmanide ja hiinlaste iive on positiivne), siis tekib õigustatud küsimus: kui kiiresti valge rass Euraasia sellest osast tegelikult taandub?
Kui kujuteldav roheline kiil Venemaa keskosas veelgi aktiveerub, muutub selle riigi valitsemine senisest veelgi keerulisemaks. Hiljutised sündmused Tatarstanis näikse seda ohtu kinnitavat. Nii olla sealse ühe suurema asula — Naberežnõje Tšelnõ — kanti juba kogunenud umbes 500 vabatahtlikku, et minna sõdima Afganistani … USA vastu. Räägitakse ka üle 1000-pealistest meeleavaldustest, mis protesteerivad moslemite ahistamise vastu nii Palestiinas, Iisraeli kui ka Venemaal.
Nii et muutused naaberriigi valitsussüstemis näikse seekord olevat vägagi põhjendatud.