Karmo Tüür: Venemaa kui Eesti alateadvus

Tunnistan, et artikli pealkiri on laenatud. Sergei Medvedjev on 1999-l kirjutanud töö pealkirjaga Venemaa kui Soome alateadvus, laenates idee omakorda 1993-l ilmunud artiklist Venemaa kui Lääne alateadvus Boris Groys’i sulest.

Lugedes seda esimest korda, jäin mõttesse — kas selline metafoor on kohane ka Eesti puhul? Mida rohkem olen seda lausendit omaenda alateadvuses kandnud, seda õigem see mulle paistab, vaatamata raevukale vasturektsioonile, mis võib puhkeda.

Vaadeldes enamusi Eestis toimuvaid olulisi diskussioone, torkab silma, et pea ükski neist ei pääse üle ega ümber Vene teemast. Venemaa ilmutab end küll strateegilistes kontseptsioonides, küll jooksvates valmiskampaaniates. Eesti meediamonitooringuga tegelevad seltskonnad teavad kinnitada, et Venemaa on üks püsivamaid teemasid.

Kes vähegi on osalenud Eesti sise- ja eriti välispolitikat käsitlevates vestlusringides, teab kui visalt tõstatub idanaabri üks või teine ütlemine, tegemine või isegi tegematajätmine. Mitmed rahvusvahelisedki konverentsid, mille põhirõhk jääb Venemaast kaugele, on kujunenud sisuliselt sealse situatsiooni aruteludeks ning mõttemõlgutusteks teemal — kuidas see kõik võib meid mõjutada.

Tuletage meelde neid väheseid argumente, mis tõsteti üles seoses siiani kõmisevate suurerastamistega. Kuigi otsesõnu keegi ei väitnud (vähemalt ametlikes tekstides), oli selge — erastagu kes tahes, ainult et Vene kapital oma jalga ukse vahele ei saaks.

Veidikesegi sisse mõeldes end suurtesse (geo)poliitilistesse mängudesse, pole vaja just hiilata erilise tähelepanuvõimega, et taibata, kelle tõttu ja/või kiuste Eesti-nimelise kaardi panus kord tõuseb, kord langeb. Kuigi ametlikult on välja öeldud seisukoht, et Venemaa jäärapäisus piiriküsimuse lahendamises ei mõjusta kuidagi meie liitumisläbirääkimisi euroatlantiliste struktuuridega, kaalutakse tagatubades ikkagi just selle teguri võimet midagi laienemiste suhtes/vastu ette võtta.

Uurisin hiljuti meie välisministrite ettekandeid riigikogu ees. Venemaa teema püsib läbi aastate stabiilselt kolmandal kohal, mis on ka loogiline, arvestades, et esimese kohal on Euroopa ning teisel nö suur maailm, sh USA ja NATO. Vaadeldud kümnest kõnest kolm küll teadlikult vältisid idanaabri nimegi, kuid sellele vaatamata on üldine muster selge.

Kas olete kunagi juhtunud jalutama Narva jõe meiepoolsel kaldal? Kui olete, siis vast tuleb tuttav ette situatsioon, mida juhtusin kord silmanurgast jälgima. Kõõludes Pimeaia rinnatisel, vahtis punt noorepoolseid turiste teisel pool jõge laiutavat Venemaad. Tõsise arusaamatusega arutlesid nad, et kuis küll on võimalik niimoodi elada, sellise naabri vahetus läheduses.

Edasi kõndides mõtlesin, et mida oleksin vastanud, kui nad oleks seda minult küsinud. Tol hetkel midagi väga mõistlikku pähe ei turgatanudki, seda enam, et olin mõtetega pisut mujal. Nüüd aga vastaksin ehk nii — kui suudad nii selgelt oma mõtteid mõelda, et alateadvus võimust ei võta, pole elul väga vigagi. Aga selleks peavad oma mõtted väga selged olema. Nii selged, et teistelegi kätte paistab, et sina oled oma mõtete peremees, mitte sinu alateadvus.