Karmo Tüür: Vaenlane number 1

Mis on ühist tselluliidil ja bin Ladenil? Või kasvuhoonegaasidel ja Venemaal? Või narkootikumidel ja natsionaalsotsialismil? Vastus peitub pealkirjas — kõiki neid (ja veel lõputult palju muid inimesi/asju/nähtusi/…) on nimetatud vaenlaseks number üks.

Eri aegadel, eri situatsioonides, eri inimestel on vaenlasekuju olnud alati erinev. Rahulikel aegadel jõukates oludes elavate inimeste probleemid on niivõrd kardinaalselt erinevad raskustest, millega puutub kokku rahutus piirikonnas elav vaene, et nende mõttemaailmas on raske leida midagi ühist. Kuid siiski see ühisnimetaja on olemas — inimene vajab alati mingit negatiivset kujundit, millega end vastandada, mille vastu võitlemise kaudu leida endale rakendust ning mille kaela saab ajada kui mitte kõik, siis vähemalt osa oma hädadest.

Nii nagu indiviid, nii ka inimeste ühendus, olgu tegu pisikese grupi või suure organisatsiooniga, vajab endale positiivset kui ka negatiivset siduvat elementi. Ja nii kummastav kui see ka pole, on negatiivne kujund alati tugevama toimega liitja. Ühineda kellegi või millegi vastu on alati lihtsam kui kellegi poolt või millegi heaks.

Riik kui inimkogum pole selles mõttes erand. Rikkal ning stabiilsel perioodil leitakse endale mingi abstraktne vaenlase kehand ning tavaliselt on tegu millegi raskelt personifitseeritavaga. Rasketel aegadel, eriti suurte kriiside aegu on aga vajadust reaalse, isikustatava vaenlase järele. Mida suurem raskus tabab ühiskonda, seda karjuvam on vajadus näidata kellelegi näpuga ning hüüda: tema ongi süüdi!

Küüniliselt võib väita, et pööblile on vaja kätte visata kont, mille kallale tormates unustatakse muud hädad ja mured. Lõputu hulk vandenõuteooriaid, mis on puhkenud kõigi kriiside ja katastroofide järel, keskenduvadki selle fenomeni “paljastamisele”. Süngehäälsed tõekuulutajad ilmuvad siis kui varjud nurkadest, kinnitades ülimalt veendunult, et TEGELIKULT on süüdi hoopis valitsus (sõjatööstuskompleks, juudid, tulnukad… — vali oma maitsele sobiv).

Loomulikult on meeletust šokist toibuval USA-l esimene instinktiivne soov leida endale konkreetne vaenlane, kelle pihta suunata nii oma raev kui võib-olla ka raketid. Mõistus tõrgub uskumast versiooni, mille kohaselt ka seekord võisid plahvatuste taga seista mitte turbanites habetunud fanaatikud, vaid hoopis valged siledad ameerika mehed. Oklahoma sündmuste järel oli ju samuti esimene reaktsioon — need neetud islamistid.

Ma ei väida, et lugu peaks nii olema, kuid see kirg ja ind, millega pajatatakse ilmsest islami jäljest, mõjub irratsionaalselt. Sama irratsionaalselt, kui Miki-Hiire kuju või USA lippu kurjuse sümbolina põletavad hullunud kodanikud teisel pool Suurt Lompi. Või meie enda suguvennad, kes igal sobival või sobimatul juhtumil lajatavad lauale “raudkindla” trumbi: kuradi tiblad, nemad on kõige taga.

Muuseas, venelastest rääkides — kas mäletate, millise tulise veendumusega peale Moskva elumajade plahvatusi rääkis ametlik Moskva tšetšeeni jäljest? Nüüd on jõutud väideteni, et nende kahe sündmuse taga on ilmselt ühed ja samad jõud ning Venemaa Föderatsioon ja USA peaksid võitluses terrorismi vastu seljad kokku panema. Selles võitluses (mida nad Tšetšeenias juba ammu pidavat) olevat aga venelastel ette näidata suurem know-how. Ning üldse olevat nad ameeriklasi juba ammu hoiatanud…

Ma ei visanda siinkohal mingit uut vandenõuteooriat, vaid lihtsalt üritan vihjata, et vaenlase otsimise, leidmise ning karistamise eufoorias võib terve mõistuse hääl tuhmuda.

Kes on sinu vaenlane number üks, hää delfiit?

Karmo Tüür on TÜ politoloogia osakonna assistent