Karmo Tüür: Sillapea fenomen

On olemas väga mitu erinevat Eestit. Ajalises teljel räägitakse esimesest ja teisest, mõni kolmandastki vabariigist. On olemas konservatiivne ja rahvuslik Eesti, samas on olemas avatud ja multikultuurne Eesti. Eksisteerib jõukas ja edukas Eesti, kuid on olemas ka vaene ja meeleheitlik Eesti. Kõik need on sisemised määratlused. Lihtsam pole asi ka sellega, kuidas Eesti paistab väljapoole. Või õigemini, millisena teda seestpoolt näidatakse, milliseks teda mõeldakse.

Kindel on vaid geograafiline asukoht — paiknemine Läänemere idakaldal, pikkus- ja laiuskraadid. Kõik ülejäänud on konstrueeritav. Igaühel meist on silme ees oma maailmakaart, millele me paigutame iseend ja meid ümbritsevat. Mõnel on see kaart detailsem, mõnel üpris ühemõõtmeline. Eesti asukoht nö mentaalsel kaardil sõltub suuresti vaatleja teadmistest, mõttelaadist, kuid ka soovist kujundada ümbritsevat sotsiaalset ja poliitilist ruumi.

Eestit kujutatakse tavaliselt sillapeana, omamoodi platsdarmina, mis peaks pakkuma võimalusi minna ühest kultuuri/poliitilisest/majanduslikust jne ruumist teise. Silla puhul tekib aga alati küsimus — kuhu ta kuulub, kas on tegu teise kalda jätkuga või juba tükikesega siitpoolsusest. Kuuluvust saab määratleda kahel moel — läbi positiivse või negatiivse identiteedi. Esimene pakub rõõmsat äratundmist, et ahhaaa!, siia (sinna) me kuulumegi; keskendub positiivsete ühisnimetajate väljatoomisele. Teine kuulutab kindlalt ja üleolev-vaenulikult, et no sinna (siia) me küll ei kuulu; räägib erisustest ning toob esile ebameeldivad nüansid.

Eesti viimaste aegade välispoliitiline retoorika pakub meile ohtralt negatiivse identiteedi näiteid. Lausa manamisele sarnaneva järjekindlusega tõmmatakse mõttelist barjääri nii ida kui ka lõuna poole. Tõsi küll, aega-ajalt lahjendatakse pingelist õhkkonda positiivsete elementide leiutamisega, mis peaks tõestama meie kuulumist põhja ja seeläbi ka lääne poole. Sõnaga — konstrueeritakse sillapea imagot. Eesti toimib selle nägemuse kohaselt kui eksklusiivne ja strateegiline tugipunkt, mida tuleb siivsalt kaitsta pahatahtlike konkurentide ja kurjade üleaedsete eest.

Eesti kui sild lääne ja ida, põhja ja lõuna vahel — taoline mõttekäik jääb kõrvu kui istuda konverentsidel ning lugeda (majandus)poliitilise alatooniga artikleid. Kas on aga mõeldav sild, mis lõpeb tupikuga? Ja kui õigustatud on selline retoorika üldse?

Hakkasin ükskord huvi pärast kokku arvama, kes kõik ennast selleks sillaks peavad ning ühendasin need omavahel. Iga sild toetub kahele otsale ning kuskil peab ka korraks õhku tõusma, muidu poleks tal ju mõtet. Lääne-ida teljel algab kujuteldav “sillataldmik” juba Pariisist ida poole jäävatel aladel ning lõpeb napilt enne Uuraleid, laskudes kohe seejärel uuesti maha, et jätkuda juba praktiliselt Hiinani välja. Põhja-lõuna suunal on see lugu veelgi segasem, joonistada mõttelist silda siia on pagana keeruline.

Näib nii, et õigustatum oleks loobuda sellest näivalt lihtsast ning efektsest, kuid agressiivsevõitu kujundist oma välispoliitilise asendi konstrueerimisel. Vähempretensioonikas ning toimivam tundub olevat vahejaama motiiv, mis oma avatuses on turvalisem ja ahvatlevam kui piiritletud, kuid tuuline sild ja alati kaitseseisundis sillapea. Samas — vahejaamas elada ei taha suurt keegi, peale kaupmeeste endi ja jaamapidaja. Milline oleks see mõiste, mis annaks edasi meie asendi, meie soovide ja lootuste kõik tahud kogu oma keerukuses?