Karmo Tüür: Putingrad

Elas kord Peeter, kes asutas linna. Vastavalt tolle aja tavadele sai see linn nimeks Peterburg. Umbes 200 aastat hiljem nimetati linn ümber — alul Petrogradiks, seejärel Leningradiks, kuna linnas oli haaranud võimu Vladimir, hüüdnimega Lenin. Veel sada aastat hiljem on vist aeg kaaluda uut nimemuutust. Taas kord on võimul Vladimir, kes on laiemale publikule tuntud kui Putin.

Eestis on heaks tavaks aeg-ajalt tõsta üles Tartu-Tallinna konflikti teema ning sellest mõnuga pajatada ja osutada põhimõtteliselt erinevale olemusele. Kõik see on lapselik lalin võrreldes konkurentsiga, mis valitseb Venemaa kahe pealinna vahel.

Esimene, ametlik, rahakas ja võimukas Moskva peab kõike, mis toimub väljapool tema enda territooriumi, perifeerseks ning pigem Moskva tagamaaks kui omaette väärtuseks. Teine, Peterburg  severnaja stolica e põhjapealinn, nagu teda pool-ametlikus kõnepruugis nimetatakse, peab esimest tõusiklikuks, täissöönuks, ahneks ja ülbeks.

Praeguseks on situatsioon muutunud. Ei, ega Piiter pole muutunud suuremaks ega oluliselt rikkamaks, kuid tema mõjuvõim on suurenenud. Peale selle, et Venemaa Föderatsiooni praegune president pärineb siit, on välja kujunenud omamoodi Peterburi võimu fenomen.

Viimasel ajal on Venemaa poliitilistes ringkondades populaarne järgmine anekdoot. Moskva ametniku juurde tuleb vastuvõtule kodanik, kes tutvustab end: “Tere, mina olen Peterburist”. Ametnik vastu: “Aga miks te alustate vestlust kohe ähvardustega?”

Peterburi fenomen on leidnud ammu äramärkimist nii sise- kui välisvaatlejate poolt. Ainult Kreml ise ajab seda tagasi, kuulutades, et igasugused jutud Piiteri meeskonnast on alusetud ja tegemist on lihtsalt koostöövõimelise tiimiga. Samas iseloomustab seda mitteametlikku Piiteri kolonni teistsugune aura kui vanal, põlisel Moskva ametkonnal.

Peterburi kõrgkoolide lõpetanutel on suhteliselt raske saada kohta Moskva vanades, väljakujunenud struktuurides-ministeeriumites. Seevastu on uute või reformitavate ametkondade komplekteerimisel mitteametlikult eelistatud Putini kodulinlased. Neid iseloomustab üldjoontes veidi avaram maailmavaade, liberaalsemad seisukohad, parem keelteoskus ning eelkõige noorus.

Venemaa hierarhiat ning subordinaarsust kummardavas bürokraatias on tavaline, et karjääriredel tuleb läbi teha aste-astmelt ning tippu jõutakse küpses eas. Praegu valitseb teine olukord, mis ei pruugigi lähtuda uuest õhustikust, pigem on see omane kõigile üleminekuühiskondadele — kiired hüpped ametiredelil ning uute ametikohtade täitmine noorte spetsialistidega. Sellised muudatused põhjustavad muidugi hulgaliselt pingeid ja isiklikke solvumisi, kuid eemalejääjad neelavad tavaliselt oma solvumise alla, peljates noort ja agressiivset Piiteri meeskonda. Seda enam, et ikka ja jälle arutatakse mõningate riigiasutuste ning isegi pealinna ülekandmist Peterburgi.

Muuseas, kui satute Putingradi, see tähendab, Peterburgi ikka, külastage tingimata Putini lemmikõllekat — Tinkoffi. Hinnad on seal küll pöörased, aga kui minna päeval ja tellida endale vaid väike kannutäis koha peal pruulitavat saksa tüüpi õlut, siis võib juhtuda, et näete VIP-kambrisse suunduvat Putinit. Juhul muidugi, kui õnne on.