Karmo Tüür: Milleks meile Venemaa?

Milline harukordselt loll küsimus, siililegi ju selge, milleks, ühmab nii mõnigi. Polegi meile teda vaja, ironiseerib ilmselt teine, saame ilma tematagi suurepäraselt läbi. Minu käest on korduvalt küsitud, et miks ma jandin selle Venemaaga, kas ei oleks muid, rahulikumaid või kergemaid teemasid, mille peale oma aega ja energiat kulutada. Kuigi lihtsaim vastus kõlab — vaenlast tuleb tunda (selle lause sisu avan ma hiljem), on siiski muid ja mõjuvamaid põhjusi.

Venemaa on oluline meile kolmest suurest aspektist: globaalne, regionaalne ja lokaalne.

Esiteks, glokaliseeruva maailma tingimustes oleme kõik järjest enam mõjustatud suure süsteemi muudatustest, mõjustades samas oma lokaalsete tegemiste-toimetustega globaalset keskkonda. Suure (rahvusvaheliste suhete) süsteemi üks keskseid mängureid on siiski Venemaa, mõeldagu ja räägitagu mis tahes. Sealsed võnked ja võbinad on tunda kaugele tema piiride taha, sünnitades ja ümber lükates terveid arengufilosoofiaid. Fukuyamalik ajaloo lõpu teooria on vaid üks näide. Mõni kuu tagasi USA mõjuka Heritage Foundationi poolt avaldatud kahtlus globaliseerumise paradigma kehtivuses Venemaa puhul on teine. Neid näiteid võib tuua veel.

Teiseks — regionaalse arengu seisukohast on Venemaa keskse väärtusega tegur. Kuigi termin “Balti” on eesti ajakirjanduses saanud sõimu osaliseks, on sarnase kõlaga konstruktsioon “Baltic Sea Region” (ehk siis maakeeli Läänemere regioon) köitmas suurte konstrueerijate päid ja südameid. Piirkonda peetakse üheks perspektiivsemaks kaasaegses Euroopas, siia projetseeritakse suuri ootusi ja lootusi. Kõik suured regionaalsed projektid (olgu nimetatud vaid Põhjadimensioon kui enimtuntud) on mõeldamatud ilma Loode-Venemaa positiivse kaasamiseta. Ainuüksi Kaliningradi eksklaav annab Venemaa Föderatsioonile a priori õigused kaasa rääkida piirkonna arengus, rääkimata ühisest akvatooriumist ning muudest soft security faktoritest.

Kolmandaks — lokaalses plaanis on meie ja (Loode-)Venemaa suhted määrava tähtsusega. Enamus meie väljapoole suunatud imagost on üles ehitatud piiririigi, sillapea fenomenile. Meie reaalne suutlikkus osaleda suurtes kauba- ja infovoogudes näitab meie võimet integreeruda maailmamajandusse ning vältida perifeerset seisundit. Kui suudame osaleda mitte pelga subjektina, vaid aktiivse tegijana nendes protsessides, tagame omaenda jätkusuutlikkuse. Senine kogemus näitab, et oleme eduka(ma)d ida vahendamises läände, vastupidine pole meil kuigivõrd õnnestunud. Meie ettevõtete reaalne suutmatus end Venemaale sisse seada näitab adekvaatse info ja sellel tuginevate tegevuskavade puudumist.

Just ammendav info Venemaast — eelkõige selle loode-osast — võimaldab meil endil planeerida oma tegevusi, vältimaks marginaliseerumist ning absoluutse perifeeria staatusesse langemist. Edukas ning aktiivne olemine vähendab ka ohtu libiseda nn halli tsooni ja jääda pelgalt elemendiks suurte kokkulepete süsteemis.

Lõpuks jõuan tagasi artikli alul lausutud mõtte juurde: vaenlast tuleb tunda. Seni, kuni napib infot (ja ma ei pea silmas tabloid-uudiseid), on Venemaa meile võõras. Iga võõras on aga potentsiaalne vaenlane. Vaid peale seda, kui me teda tunneme, suudame otsustada, kas ta on meile partner, vaenlane või lihtsalt naaber.

Ma ei kutsu üles sisse seadma mingeid erisuhteid idanaabriga ega pöörama liigset tähelepanu seal toimuvale. Ma lihtsalt väidan, et Venemaa põhjalik tundmine on kasulik meile endile. Nagu muuseas ka Saksamaa, USA või minu poolest ka Läti tundmine.

Karmo Tüür on TÜ politoloogia osakonna assistent